ja jälle

see jälle on taas mis on täiesti mittemidagi ütlev üleliigne ja samas on nii mitmetähenduslik kas pole et elus ongi nii et lainetab ja vahel on muidugi ka ilm selge ilmselge siis ei ole muud kui kajakad lagisevad ja puud sahisevad ja meri kohiseb nii vaikselt et kuulen omaenda hingamistki mis hingamistki karjet ka kõvemini kas tahan üldse karjuda keegi ju ei kuulegi mind jah õige seesama inimene minu kõrval kuuleb aga ta on nii kaugel vihkan teda sest kuulen aegajalt kuulen ta naeru ka mul on tegelikult maa ja ilm maailm mul on tegelikul kõik mis mul vaja mul on meri ja taevas ja üks ja teine kallas