Lubagem hetkeks filmidel olukorda kommenteerida

Euroopa (ja ka antud kontekstis Venemaa) ühiskond on läbi elamas kummalist perioodi. Ühest küljest ei pea me kaugele tagasi vaatma, et näha õudust ja hirmu, mida põhjustasid inimtekkelised katastroofid. Teisest küljest ei saa me ka rahuliku südamega vaadata tulevikku, kuna arusaam paratamatust sõja tsüklilisusest näib olevat kõigi poolt suhteliselt aktsepteeritud, ning kui sõda ei tulegi, …

Ood tulevikule ehk performance lugejaga üksinda olemisest ja selle üksinduse lõhkumisest

Üksildus on kerge tulema, kui raamat vahetab kaane, kui raamat, mida enim ihaldad, on loetamatu, kui ühtviisi armud ja teistviisi langed, kui lähedus on siinsamas ja ühtlasi nõnda kaugel, kui üks tuleb ja teine läheb, kui on valus ja ilus ühtaegu, kui vabadus on kerge ja samas raske, kui pead tahad ja saad, kuid ei …

„Millegipärast on just praegu vaja lihtsaid ja iseenesestmõistetavaid asju inimestele meelde tuletada…“ ehk kultiveeritud rahu

Maailmas on nii palju kurjust. Inimesed on õelad ja vihkavad. Ühed domineerivad teisi ja kuritarvitavad võimu, teised alluvad ja käituvad kui lambakari, osad on haritud, ennasttäis ja isekad ning teised on harimatud, arvates, et on haritud, on samuti ennasttäis ning on nõndasamuti isekad,’ kurtsin nõnda mõned nädalad tagasi emale. Jõudsin nii kaugele, et kostsin: ’Vihkan …

Elukutseline lihatükk

„Ma olengi elukutseline lihatükk,“ ütlevad Nele luulesõnad. Vastureaktsioonina hakkasin musti t-särke kandma, et minu keha ei pandaks tähele, et mind ei nähtaks kui kehalist olendit, et mind ei nähtaks kui naist. Tahtsin, et mind nähtaks lihtsalt kui inimest, kui kehata olendit.

Põgus poliitiline vestlus Oliveriga

Augustikuus pidasin Oliveriga põgusat kirjavahetust mõtetest, mis tekkisid seose ühe tol ajal avaldatud Sirbi artikliga “Uus konservatiivsus Eestis”. Kuna sattusin vanu mõttevahetusi uuesti üle lugema, tekkis mõte neid kergelt toimetada ja jagada/jäädvustada internetiavarustes. Robert: Nagu ikka ja aina enam igal pool juttu on ja millest ma ka ise niivõrd palju sulle vatran, siis klassikaline poliitiline …

Nõiad. Naised. Kunst.

Kaarin Kivirähk kirjutas küll hiljuti Postimehes väga hea (kunsti)ülevaate sellest, "kuidas nõiad moodi tulid"[1], aga hiljuti Helsingis MOVING IN NOVEMBER festivalil viibides ning seal kahte lavastust/performance’it vaadates jõudis see teema/artikkel/mõte minuni tõeliselt kohale. Nõiad. Hullud, segased, sõgedad, jälgid, jäledad, jõledad, jubedad, võikad, pöörased, raevukad, hirmsad, kohutavad, salapärased, tontlikud, kuratlikud, loomalikud, saatanlikud, ogarad, elajalikud. Nõiad.   …

Mõned märkmed/mõtted Teatraalsest Tühjusest

Tühjus laval "Ma võin võtta ükskõik missuguse TÜHJA ruumi ja nimetada seda lavaks. Keegi läheb läbi selle TÜHJA ruumi, mõni teine vaatab teda, ja ongi kõik, mida on vaja selleks, et tegemist oleks teatriga." P. Brook 1969 Erakordne tühjus. Kõige olulisem komponent/aspekt/osa teatris. Tühjusesse saab asetada kõike, tühja ruumi saab panna tooli ning lõpuks saab …

Mõtteavaldus Lars von Trieri ahistamissüüdistuse kohta

Suure Lars von Trieri loomingu austajana tuli minuni uudis Björki ahistamissüüdistusest tõelise ebameeldivusena. Kui Björki süüdistused vastavad tõele, siis on see kahtlemata õigustamatu käitumine. (Et mu seisukoht oleks selge). Tähelepanuväärselt on viimastel nädalatel, (kuid ka viimaste aastate suuremas plaanis on see kahjuks trendiks kujunenud) lisaks von Trierile, veel üles kerkinud vanu ja nüüd "kapist väljunud" …

Mõtisklus 2: Kunsti “Suur Eesmärk”?

Jätkates/täiendades/parandades oma eelnevat mõttelendu, avaldan nüüd mõned uued mõtisklused/parandused/edasiarendused samal teemal. Oma eelneva mõttelennu edasiarenduseks käin välja mõtte/idee, et kunstnike/teatraalide (lähen edaspidi kunsti kui üldise peale üle: arvestades, et tegu on niikuinii tagasihoidliku teoretiseeringuga, siis võib lubada endale ka seda teatavat üldistust) positsiooni nõrgenemine tänapäeval ei tulene mitte nendest enestest, vaid sellest, et kunsti kui …

Mõtisklus 1: Teatri nihe humanitaariasse

Räägitakse, et Eesti teatripilt on väga mitmekesine, tase üllatavalt kõrge, inimesed käivad vaatamas, rahulduvad nähtuga. Kriitikud kiidavad. Ja tegijad teevad. Vahel rõõmuga. Vahel mitte. Siiski näib olevat võimalik märgata Eesti teatrimaastikul/pildil üht kurvastamapanevat tendentsi. Nimelt tundub, et teatripraktikud ei mõtesta enam. Ja seda just väljaspool oma diskursust, väljaspool oma kunsti, oma maja, oma lava, oma …