Suviseid tähelepanekuid: kasulikud idioodid

Päev või kaks pärast jalgpalli MMi finaali avasin Instagramis “Explore” sektsiooni. Täpselt ei tea, mis algoritmidega see “avastamisevõimalus” toimib, kuid toredaid pilte oli seal omajagu.

Üks eriti tore pilt oli kuulsast iiri vabavõitlejast Conor McGregorist, kes istus oma ruudulise ülikonna ja kauboikingadega Lužnikil, nautis turniiri viimast Prantsusmaa ja Horvaatia mängu, ning nosis kõrvale pealtnäha mingeid pruuniks praetud pelmeene (väga oluline! – ikkagi Venemaal ju).

Ei ole ju otseselt midagi erilist. Kuigi ma MMA-d ei jälgi, tean, et McGregor on selle valdkonna üks kõvemaid käppasid (ja vastavalt MMA reeglitele – ka jalgasid). See tähendab loomulikult seda, et sellel vennal pappi on, ning leida hea vaatega koht, kust vaadata MMi finaali, ei tohiks tema jaoks eriliseks probleemiks olla.

Kuid McGregor oli lisaks sellele pildile laadinud samal päeval üles veel ühe ning see osutus juba veidi erilisemaks. Sellel teisel pildil figureeris ta Putini endaga ja lisaks oli ta  ka kirjutanud järgmise teksti:

Today I was invited to the World Cup final as a guest of Russian President Vladimir Putin. This man is one of the greatest leaders of our time and I was honored to attend such a landmark event alongside him. Today was an honor for me Mr. Putin. Thank you and congratulations on an amazing World Cup. Россия вперёд!

Loomulikult sai mulle nüüd palju selgemaks ka esimese pildi tagamaa.

Putini isklikest sõpradest (nimetagem neid nii, kuigi päris sõpruse jaoks tundub kogu asi liiga vaatemänguline) lääne staare on loomulikult teisigi. Viimasest ajast tulevad meelde näitlejad Steven Seagal, Gérard Depardieu ja Mickey Rourke. Kusjuures need kolm meest on veel eriti tuntud selle poolest, et nemad on jäänud Putini sõpradeks ka pärast Krimmi annekteerimist ning on tihitilugu ka sel teemal Moskva-meelselt sõna võtnud. Ka oma bluesi annete poolest tuntud Seagal andis isegi “area non gratas” Krimmis kontserdi. Ukraina kriis ja täpsemalt Krimmi annekteerimine vähendas tublil määral suurte lääne staaride visiite Venemaale. Täpsemalt on sellest kirjutanud näiteks ajakiri Time.

Läänes ja eriti Eestis on selliste inimeste kohta levinud sõnapaar “kasulik idioot (useful idiot)”. Selle termini ajalugu on veidikene segane. Kuigi “kasulikest idiootidest” kui sellistest rääkisid juba ka oktoobrirevolutsiooni-aegsed bolševikud (Lenin: “Kapitalistid müüvad meile köie, millega me saame neid üles puua”), on seda terminit esimest korda siiski dokumenteeritud USAs (1948, The New York Times).

Kasulike idiootide all peetakse ajaloolises kontekstis eeskätt silmas lääne vasakpoolseid, kes on toetanud ja kaitsnud kommunistlikke režiime. Konkreetsete kasulike idiootidena on aga tõenäoliselt enim tuntud lääne haritlased, kes sümpatiseerisid Stalini NSVLi või Mao Hiinaga (Shaw, Rolland, Sartre jt; Eestis nt Semper, Barbarus). Selle poolest on eriti silmapaistev olnud loomulikult prantsuse intellektuaalne maastik, kus kommunistlikusse parteisse kuulumine eelmise sajandi keskel oli pigem reegel kui erand.

Vene kommunistid olid lääne intellektuaalide nõrkustest muidugi hästi teadlikud. Londonis või Pariisis väga austatud kirjanike visiite Venemaale 1920. ja 1930. aastatel (kuid loomulikult ka hiljem) oli väga lihtne rakendada propaganda hüvanguks.

Potjomkini külad (termin, mis oma päritolu tõttu veel ehk just eriti rõhutab venelaste eripära) lõid keset üleüldist kaost lääne külalistele absurdselt ilustatud kuvandi Venemaast ja pimestasid seetõttu väga mitmeid kirjanikke, kes pärast seda kiitsid kodumaal punast tööliste riiki oma kogemuste põhjal taevani (võib-olla ei osanud lääne  härrasmehed ette kujutada taoliste vaatemängude võimalikkust). Omaette küsimus on muidugi NSVLi väisanud kirjanike kiidusõnade siirus, kuna on ka hästi teada materiaalsed kasud, mida reisid neile (lisaks kohapealsele luksusele) kaasa tõid (ennenägematud trükitiraažid ja honorarid).

Kasulike idiootidega manipuleerimine (nii täna kui ka toona) on olnud Moskvale kasulik nii sise- kui ka välispoliitiliselt. Kuigi selle poliitika toimimises on minu silmis süüdi ka naiivne (seletagem hetkel nõnda lihtsõnaliselt nende käitumist) ärakasutatav, on see vaid üks tüüpnäide alatust teguviisist, mida Vene võimud on läbi aegade praktiseerinud (nõrgestamaks oma vastaspoolt).

Tulles aga nüüd tagasi teksti alguses räägitud kaasaegsete idiootide juurde, siis tahaksin ma hoopis rõhutada ühte väga põhimõttelist erinevust 1930. aastate ja 2010. aastate kasulike idiootide vahel. Nimelt kui Stalini ajal räägime me küll naiivsetest kuid siiski haritlastest (nt G. B. Shaw), siis Putini ajal peame me hoopis silmas vaimuelust kaugel seisvaid meelelahutusmaailma tähti (nt Conor McGregor; omaette groteskne bromance on muidugi Kim Jong-Uni ja Dennis Rodman vahel).

Et selle erinevuse tähenduslikkust paremini mõista, oleks oluline rõhtuada kasulike idiootide olulisimat funktsiooni – kehastada edukat vaenlaspoole esindajat, kelle ideaaliks on hoopis sinu pool. Näiteks äärmiselt eduka kirjanikuna Ühendkuningriikides ja Iirimaal, pidas Shaw hoopis palju paremaks riigiks Stalini Nõukogude Liitu. Oma Moskva visiidi lõpus oli ta lausunud: Tomorrow I leave this land of hope and return to our Western countries – the countries of despair.

Sama analoogia käib ka McGregori kohta. Kasulik idioot, kelle edu pandiks on kahtlemata oma koduriik ja selle süsteem/institutsioonid jne, kuid kes romantiseerib selle asemel hoopis idapoolset potjomkini küla ja selle liidrit.

Kuigi Venemaa huvide teenimisest on arvatavasti teadlikud ka needsamad kasulikud idioodid ise, ei hooma nad väga tõenäoliselt oma romantiseeritud riigi sünget pahupoolt. Vaeseke Shaw ei teadnud tõenäoliselt suurt midagi Gulagi arhipelaagist ega NKVD tegudest (või siis ei uskunud nende jõhkrat olemasolu). Kuid loota, et Seagal või McGregor huvituvad Putini režiimi korruptsioonist või kuritegudest, oleks pigem naiivne meie poolt. Olgugi et kasulikud idioodid on endiselt vägagi olemas ja aktuaalsed, on stereotüüp nendest siiski ajas vägagi teisenenud – Putini kasulik idioot ja Stalini kasulik idioot on seda täiesti erinevatel põhjustel.

Kasulike idiootide muutumine näitab meile ka, kuidas Venemaa on muutunud. Riik, mis oma verisemas kuues pakkus palju huvi intellektuaalidele ning püüdis ennast kujutada vabama ja võrdsemana kui kapitalistlik lääs, on tänapäeval hoopis ideaaliks paremäärmuslikele gruppidele (mille peamiseks toetuspinnaks on madala haridustasmega inimesed). Kaerahelbekestele, kelle jaoks Euroopa oma liigse pehmosusega käib alla, on Venemaa autokraatia ja karmi käe poliitika tõeliseks eeskujuks. Putini liidrikultuse ja riikliku propaganda tagant aga ei märgata (või ei taheta märgata) selle režiimi kuritegelikkust, korruptsiooni (häbiväärset oligarhiat) ja ebavõrdsust.

Olen tähele pannud, et vastavalt sellele, kes on parasjagu Venemaa jaoks kasulikud idioodid, on võimalik määrata ka, mis probleemid on hetkel Euroopas ja millele seetõttu Venemaa eriti armastab oma rasket näppu peale suruda.

Kas Euroopa rahulolematus on tingitud klassidevahelisest ebavõrdsusest? Kiita aga takka! Kui läänes on poliitikud kapitalistide rihma otsas, siis meil on võimul töölisklass! Palun väga, tulgu teie parimad võrdsusest ja romantikast unistavad kirjanikud seda siia ise tõdema!

Või hoopis vaevab Euroopas ja USAs suurt hulka inimesi rahulolematus liiga pehmete poliitikute ja bürokraatiaga (mistõttu lähevad ka läbi Brexitid ja Trumpid)? Ha! Meil Venemaal seda probleemi ei ole; meil on piirid kinni ja juhiks heas vormis geenius.

Näib, et kasulike idiootide klassikalise tüübi muutus (ja ka nende vahekorra muutus Vene poliitilise eliidiga) illustreerib mingis mõttes ka kogu maailma poliitilise ja kultuurilise tasakaalu nihkumist.

Ehkki Euroopa ja Põhja-Ameerika kasulike idiootide all mõeldakse eeskätt poliitikaväliseid mõjukaid isikuid, on vastupidine tendents kahjuks viimasel aastal tõsiselt sagenenud.

Lõpetuseks võiks ehk teksti kokku võtta veel ühe küsimuse ja vastusega:

Tahad teada, mis seisus on maailma poliitiline ja ühiskondlik olukord? Las Venemaa ütleb sulle, kes on tema sõbrad.

LISALUGEMIST, -KUULAMIST JA -VAATAMIST:

Enne teist maailmasõda Nõukogude Liitu külastanud lääne kirjanikest on väga huvitavaid “Müstilise Venemaa” saateid teinud David Vseviov. Soovitan neid väga kuulata:

– “Lääne intelligentsi visiidid Nõukogudemaale
– “Lääne intelligents ja Stalin

Keda huvitab, miks stalinism mitmeid lääne inimesi ja eeskätt poliitiliselt aktiivseid noori nõnda ahvatles, siis soovitan lugeda Loomingu Raamatukogus ilmunud Arthur Koestleri raamatut “Pühendatud” (eesti keeles ilmunud 1995).

Keda huvitavad tänapäeva kasulikud idioodid võib avada igal hetkel mõne Ameerika uudistekanali.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s