Kingsepp

Nagu mitmete teistegi vanade kortermajade juures, asus ka selle, Stalini-aegse maja sees üks uks, mis viis väikese ettevõtteni. Üldjuhul tegelesid taolised keldriputkad kasutatud riiete või kodumasinate müümisega, kahtlasemal juhul olid need pandimajad. Kuid siin, kuhu mina läksin, asus väike, juba mitukümmend aastat tegutsenud, manufaktuur.

Ei pidanud pikalt süvenema detailidesse, et kujutada mõtteis ette selle väikese kingsepaäri vanust, siinne umbne õhk oli talletanud endasse kaugeid aastaid. Kange pigi ning viksi lõhn tungis ninna juba sisenemisel. Väljas asuv silt oli äsja uus pandud, kuigi pean ütlema, et see mõjus kuidagi võõrana ja ebasobivalt, ent ette heita oleks seda neile ülbevõitu.

Lagi oli siin vanale keldrile kohaselt madal, nii et sain enne teenindaja tulekut natukene oma varvastega mängida, katsetades kas minu kõrgeim juuksekarv puutub kikivarvukil vastu lage. Kingsepp vist ei kuulnud päris hästi, kui ma sisenesin. Seda ei saaks talle ka ette heita, arvestades kui kõvasti kähisev raadio kõlas. Minu õnneks oli laual vana metallist kell, mis oligi ehk raadioga koos ühe käiguga poest ostetud. Kõlina peale keerati tagaruumis heli kinni, tekkis piinlik vaikus, võib-olla ei olnud ta seal kindel, kas kell ikka kõlas. Siis kuulsin seina tagant, kuidas keegi krabistab midagi otsida. Äkitselt oli kuulda, kuidas pehmed jalatallad raskelt vastu põrandat lohisedes lähemale liiguvad. Mustad kontuurid tekkisid poolläbipaistva seina peale, mis eraldas fuajeed töökojast. See oli õhuke jaapanlik sein, selline, mille taga saaks kehva varjuteatrit teha, kuna kehade kontuurid jäid sellele üpris häguselt. Järsku ilmus ta nähtavale – suures lillelises kampsunis ja mustade prillidega proua.

“Tervist!” ütles ta mulle. “Kas saan teid kuidagiviisi aidata?”

Vaatasin talle otsa, kuid ei suutnud oma mõtteid köitva ruumi pealt veel vestluslainele viia. Müstilise välimusega naine naelutas oma pilgu minu silmadesse. Hallid juuksed olid vanamoodsalt lokkis ja tema välimus ei viidanud kuidagi kingsepa tööle. Ka õrnu kortsus käsi, mida leti tagant kogemata silmasin, ei katnud kindad, küüned olid hoopis neoonlillakad.

“Jah…tere…tulin…teile oma vanu saapaid tooma… tallad läksid väga õnnetult õmblusest lahti,” vastasin talle, “näete…” Vana proua teeninduslett oli päris kõrge, nii et tõstsin oma poolräbaldunud Rimi kilekoti selle peale. “Käisin nendega metsas, kuigi need erilised matkasaapad ei ole. Koperdasin auku ning tõmbasin kanna juurest talla lahti… mõtlesin, et ehk saate kergema vaevaga ära parandada.”

Ma ei olnud päris kindel, kas talle avaldada kõiki detaile. No ma ju ei teadnud, kas tema asub neid parandama, kuna kerge masinamüra käis proua kohalolekust olenemata edasi. Arvasin, et tõeline kingsepp, keda detailid huvitaks, võib olla läbikostva seina taga. Igatahes võttis ta saapad enda käte vahele, tundsin seetõttu veidi piinlikust, kuna pärast porist matka polnud ma neid pesnud. Kuidas ma küll sain unustada nõnda elementaarse protseduuri? Ta ei pannud aga kindaidki kätte. Hetkeks oli mul samasugune tunne, nagu läheks pesemata hammastega hambaarsti juurde. Tädi aga näis täiesti apaatne. Kulgedes sõrmeotstega põhjalikult üle saabaste, tekkis tema poolläbipaistva nahaga kätesse jõulisus. Delikaatselt käisid need kõik haiget saanud kohad üle.

Proua pilk näis terav, uurides neid nii lähemalt kui ka kaugemalt, siis võttis ta prillid peast ning suunas hetkeks oma silmad minu poole. Mu süda käis keskmisest kiiremini, korraks tuli mul vaimusilma ette stsenaarium, kus mu seljatagune väljapääs läheb kinni ning mind aheldataks sellesse salapärasesse kohta FIE-ks, noh teate küll, nagu Kukumäe seal Uuspõllu filmis oli. See koht oli tõepoolest erinev kõigest, mida ma viimase 15 aasta jooksul olin Tartus näinud.

Tädi näoilme jäi mõtlikuks, ta heitis pilgu paberist kalendrile ja otsis siis midagi leti alt. Tema askeldamise käigus sain võimaluse jätkata ruumi vaatlemist. Nägin, et klientidele oli jäetud nurka üks väike taburett (ootamiseks, puhkamiseks?), millele oli seltsiks sätitud sama suur laud, kus peal asetses üks 2008. aasta Playboy, Liis Lass…hmmm.

“Jah…see on kiire töö, võiksite juba homme järele tulla.”

“Hästi…ning palju ma selle töö eest teile umbes võlgneksin?”

“No nii 7-8 eurot üks saabas, mõlemad teeme 15 euroga ära.”

Ma ei ole eriline kaupleja tüüp, leppisin tema väljakäidud hinnaga ning küsisin veel igaks juhuks: “Seega homme võin siis juba järele tulla?”

“Just nimelt,” vastas ta.

“Hästi-hästi,” vastasin talle automaatselt. Siis võttis ta saapad koos kilekotiga teisele poole letti ning ulatas mulle ühe metallist žetooni, mille sisse oli graveeritud number kaks. Vaatasin seda kui imeasja, olin segaduses, kuid häbenesin seda välja näidata.

“Ma arvan, et võite juba lõuna ajaks tulla, homme paneme me natukene varem, juba kell kaheksa, kinni, nii et pärast seda pole teil mõtet saabuda, ” ütles ta kerge iroonianoodiga.

“Jajah,” vastasin talle, nagu oleks ta nalja teinud. Ta soovis mulle kena päeva ning läks vaheseina taha tagasi, hetke pärast jätkas raadio mängimist. Jäin veel sinna, vaatasin leti taga asuvat parandatud jalavarjude rida. Seal oli tõesti igasuguseid: uusi ja vanu, potaseid ja kingi, roosasid ja musti. Kõik need olid kaunilt laotud nummerdatud riiulitesse, ootamaks oma omanikke. Number kahe juures oli tühi koht, selleks siis see žetoon.

Õrnad ning peenelt kokku õmmeldud armid ei paistnud mulle jalatsite juures silma, kuid kõigis neis oli teatav ajalooline löss sees. Neis kõigis oli oma lössivajumise lugu, mistõttu omanikud ei tahtnud neid veel mõne tühise rebenemise pärast jätta. Viimane mood ei olnud siia keldrisse vist juba 20 aastat jõudnud, kuid ega prügikonteinerist ei vaevunud ka keegi seda sisse tooma. Siinne vaimsus toitus mulle võõrast energiast, mõtlesin, et kui seda on nii kaua jätkunud, siis ehk jätkub veel seda edaspidigi, võiks vist loota.

Jalanõude kõrval kogus veel tolmu vana Rüütli pilt, mille peale lõin ma mõtteis risti ette ning astusin paar sammu tahapoole. Pääsesin treppidest tagasi Tartu linna, sellisesse nagu ma seda 2018. aastal mäletasin.

 

One Reply to “Kingsepp”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s