“Kutsu mind oma nimega” – lähimineviku poeesia

“Kutsu mind oma nimega” on hommage autentsele maailmale, armastusele ja mõistusele, mida tänapäevane inimene taga otsib ja näib vajavat. Vaadates filmi tiitreid, tabas mind vastuoluline tõdemus, et võib-olla saabki 2018. aasta vaimu anda edasi vaid 1983. aasta kontekstis või täpsemalt sellisel aastakümnel, mis on hinges omandanud juba möödunu vormi (kust iganes see piir ka ei läheks).

Möödunut on lihtsam idealiseerida – argised ebameeldivused pole just kõige vastupidavamad ajahamba suhtes. Seetõttu algabki iga hea romantiline lugu tagasivaatega minevikku – sinna, kus ehedus romantika põhikomponendina on palju kergemini ära tabatav. Film algab kaunis retrofondis “Somewhere in Northern Italy – 1983” tiitriga, mis juba automaatselt oma õrna määramatusega viib vaataja hämarale reaalsuse ja muinasjutu piirile, kus kogu lugu hakkab aset leidma.

Kuigi filmi süda paikneb peategelaste Oliveri ja Elio omavahelises suhtes, on sama eluline roll romantilise meeleolu jagamisel ka ümbritseval maailmal ja selle detailidel. Muidugi on oluliseks elemendiks ka Itaalia loodus ja kultuur, mis läbiva motiivina igat hetke filmis kujundab. Kuid õnneks pole filmitegijad jäänud lootma ainult Vahemere-äärsetele võludele (niikuinii on need juba romantika žanris kitšistunud), vaid palju erilisem on rõhk universaalsetel pisiasjadel, mille lumm ei sõltu geograafiast.

Näiteks on iga teatava aja tagant süüdatud sigarett köitev, kuna toimib filmis justkui kõige osavama wingman’ina, aidates tegelastel suitsemise viivuks süveneda hetke ning leida vastasolijatega õige keel. Ka metsikud ujumised, mis nõuavad teiste ees teatavat alastust ja enese varjamatut esitlemist, on autentsuse loomulikuimaks sümboliks ning tähistavad justnagu romantismi ristiisa Rousseau’ kuulsat lauset: “Tagasi loodusesse!” (veel parem kui alasti!). Huvitav oli ka hetk, mil avastasin ennast filmi vaatamisel unustavat, et tegevus toimub umbes 35 aastat tagasi, filmi tegelaste riietumisstiil ning argised esemed (raadiod, jalgrattad, vinüülimängijad) olid äravahetamiseni sarnased tänase moega. Eks see vist ütleb taas midagi meie zeitgeist’i kohta.

Filmi miljöö võlu ja detailide kõrval oli minu jaoks, pean tunnistama, Elio ja Oliveri antiikideedel põhinev vahekord teisejärguline. Ühe 17-aastase poisi ja umbes 30-aastase mehe suhe on kindlasti midagi, mida suurte filmide esiplaanil näeb harva. Vanakreekalikud eeskujud õpipoisi ja mentori vaimsetest suhetest, mis arenesid edasi ka seksuaalseteks, on teadlikumal vaatajal kahtlemata konnotatsioonidena peas, kui nähakse antiikset kunsti uurivate intellektuaalide perekonnas küpsemas sarnaseid läbisaamisi. Režissööril on õnnestunud vabalt ning usutavalt käsitleda poisi ja mehe lähedust, mis temaatiliselt oma õrna nahaga kahtlemata tursub tabudest. On lihtne ette kujutada, kuidas ebakonventsionaalse homosuhte esitlemine filmis võib kukkuda välja nii imal-sentimentaalselt või ka hoopis labaselt, kuid antud juhul on tasakaal tabatud täiuslikult.

Suures plaanis on aga “Kutsu mind oma nimega” optimismist elu suhtes, mis igal juhul mõjub positiivse vahepalana pessimistlikuma elutunnetuse vastu, mida kinodes 2017. aastal palju silma jäi. Filmi sõnum, mille võtab lõpus imeliselt kokku Elio isa, on see, et kõige suurem väärtus elus lasub oskuses nautida emotsioone, tunda nende abil ennast inimesena ja eksistentsi elamisväärsena. Tunded võivad olla nii head kui halvad, need võivad olla nii lühi- kui pikaajalised, kuid need on alati erilised ning osa loost, mis moodustavad meie identiteedi. Seetõttu on elu kõige elementaarsemaks hingepalsamiks poeesia – võime idealiseerida, luua romantikat ja mõista kunsti. Sellest hetkest alates, kui me suudame vaadata elu läbi “poeesiaprisma”, suudame me hakata armastama ning kultiveerime endis empaatiat, “Kutsu mind oma nimega” näitab just täpselt selle võime hiilgavat rakendust.

 

One Reply to ““Kutsu mind oma nimega” – lähimineviku poeesia”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s