Sapioseksuaal 1

“Sapiosexual – One who finds the content’s of someone else’s mind to be their most attractive attribute, above and before their physical characteristics.”

Nad süütasid koos sigaretid ning avasid akna, kuigi mõlemad teadsid, et sellest hoolimata jääb häiriv tubakahais sees suitsetamisest neile hommikuni riiete külge. Nad jätkasid oma vestlust Eesti väikelinnade saatusest, mis korterisse sisenedes parasjagu pooleli oli jäänud. Nad istusid veidi määrdunud laua taga, mille peal asetses vaid vähese veega improviseeritud klaasist tuhatoos.

Ruum oli võrdlemisi tühi, tegelikult oligi seal vaid üks väärikas aknaalune laud, mõned raamatud nurgas, puitküttega pliit ja kraanikauss. Tõenäoliselt oli see tuba algselt mõeldud köögina, kuid külmiku ja muu toidutehnika puudumine tegi sellest pigem lihtsa ajutise tudengikambri. Korter kuulus poisile, kes sinna äsja detsembri alguses sisse oli kolinud. Eelmisest kohast aeti ta välja, kuna omanik oli hiljuti hinge heitnud ning pärijatest lapsed olid kibedad korterit maha müüma. Siinse vanalinna korteri leidis ta endale ühe sõbra kaudu, kelle vanematel oli juhuslikult üks vana üüripind tühjaks jäänud, pärast seda, kui eelmine elanik suri varakult vähki. Tartus ei olnud vist sobivamat kohta temasugusele.

Suitsetades täitus köögiruum tossuga ning algne lõhn, mis tüdrukule kodukorterit Tallinnas meelde tuletas, tõmbus tagasi seinte vahel, ootamaks hetke, mil taas ilmutada end esmasisenejatele. Läbi tossu märkas tüdruk raamatuid, mis olid võrdlemisi hooletult toa nurka laotud. “If you go home with somebody, and they don’t have books, don’t fuck ‘em!” tuli tal neid silmates meelde, kus kurat ta ka seda tsitaati polnud varem kuulnud või lugenud. Poiss märkas tüdruku huvi raamatute vastu, tõusis püsti ning läks maas olevale raamatuhunnikule lähemale, pöörates näo tema poole: “Paras pusimine oli neid siia vedada… Enamus neist on kasutatud. Riiulit ma pole veel jõudnud neile otsida ning ka lugemine lükkub iga päev edasi. Sellegipoolest annavad need midagi siinsele vaimule juurde.” Tüdruk noogutas ning poiss mõistis silmadest, kuidas raamatud teda võlusid. Asi ei olnud isegi selles, mis nende raamatute vahel peitus. Nende võlu seisnes iseeneses,  olles sümboliteks väärtustele, mida mõlemad jagasid.

Poiss haaras aknalaualt oma paksude raamidega prillid ning astus tagasi raamatute juurde, et midagi otsida.

“Näed, siin see ongi… leidsin trofee, seisis ühe poe riiulil, oli justkui tõstetud teiste raamatute seast esile.” Ärevuses seisis ta ise tüdrukul ees – “Ma hästi ei näe, mis raamat see on?” Kohmetult keeras poiss ennast ümber ning sirutas pehmekaanelise köite talle silme ette. See oli Kundera Talumatu Kergus. “Ma olen seda mitmest kohast otsinud, kuid pole leidnud, nüüd järsku juhuslikul poekülastusel leidsin. Mäletan, et lugesin seda viimati umbes 6 aastat tagasi. Oled sa seda lugenud?” Tüdruk noogutas, ta pihud hakkasid rohkem higistama ning kael külmetama, ta lükkas akna kinni. “Ma lugesin seda alles kevadel, mu eelmine poiss-sõber oli Tšehhis vahetusüliõpilane… Ta väga tahtis, et ma seda loeksin,” tüdruk jäi tasa justkui mõte lõppenuks otsa. Ta pööras pilgu maha ning hakkas oma kotti otsima. “Kas sul pokaale on siin?” – küsis ta. Poiss vastas ebakindlalt ning läks kraanikausi juurde, mille kohal oli tüüpiline jooginõude kapp. “Pokaale ma küll ei leidnud, aga kaks vana klaasi on eelmistest elanikest alles jäänud küll, kui sulle need sobivad?” Tüdruk muheles ning avas keeratava korgiga veini. “Mu eelmine poiss… Ta õppis Prahas ajalugu, nagu vist sinagi?” Poisi noogutus andis tüdrukule loa jätkata: “Ta armus Prahasse. Pärast suve ei tahtnud ta enam siia jääda, tahtis väga tagasi minna, kutsus ka mind kaasa, aga ma ei saanud minna, mul oli veel kool. Leppisime kokku, et lähen järgmine aasta talle järele. Septembris vesteldes oli ta üsna napisõnaline ning oktoobriks kirjutas lihtsalt mulle ühe pika kirja… Nii see nagu lõppes,” naeratas ta, “Kunderaga tuli meelde.”

“Arvad, et sulle oleks Prahas meeldinud?” küsis poiss.

“Ma ei tea, ma ei ole kunagi käinud,” vastas ta, “ma arvan, et pigem mitte. Ma olen alati rohkem odavat veini armastanud kui odavat õlut. Pealegi, ma olen sügisega rohkem Tartusse kiindunud, vist hakkan mõistma seda romantikat, millest linnadega seoses räägitakse.” Poisi nägu muutus meelsamaks, võrreldes tüdrukuga oli tema juba sünnist saati Tartus elanud, ning mõistis seetõttu teda hästi.

“Muusikat tahad kuulata?” küsis poiss. Tüdruku noogutuse peale tõi ta kuskilt teisest ruumist vana vinüülimängija. “See oli siin juba enne mind. Vedas päris hästi… Vinüüle olen ma juba endale varem ostnud, noh eeldusega, et kunagi saan ka mängija… näed nüüd.”

Poisil ei olnud palju albumeid, nii 5-7 tükki, mis tähendab, et pikemalt otsimata leidis ta sealt üles raamatutega sama vana The Doorsi. Tüdruk oli plaadiga tuttav: “Mul endal on ka mõned plaadid, aga mu korterikaaslane lõhkus masina nõela ära… kuulan Doorsi nüüd telefonist.”

“Kui sa tahad, siis sa võid mõnikord neid siia kuulama tulla,” vastas poiss üllatavalt kiiresti. Tüdruk muheles silmadega ning võttis kotist uue sigareti ja lükkas akna lahti. Muusika saatel tõstis ta natuke raamatuid ümber, justkui ettekäändeks, et mitte rahulikult maha istuda.

“Ma arvan, et isegi kui mul ei oleks olnud kooli, ei oleks ma temaga kaasa läinud,” ütles tüdruk. Poiss pidas kõige paremaks vastuseks vaikimist, nii muuseas võttis laualt veini ning kallas enda tühja ja ka tüdruku pooltühja klaasi uuesti täis. Ta tundis ennast veidi ebamugavalt, justkui ei oleks ta tüdrukuga veel samal lainel, et ennast isiklikumalt avada. Sellepeale võttis ta suurema sõõmu veini ning asus oma pintsakutaskust ka paberosse otsima. Ta tahtis väga teada, mida tüdruk tunneb. Poiss süütas sigareti ja She jätkas: “Ma hakkasin juba kevadel tegelikult tundma, et ta pole päris õige inimene, meie huvid lahknesid… Võib-olla lihtsalt sellepärast, et olime üksteisest kaugel,” ta tegi pausi, et sigareti otsa huultega katsuda. “Talvel, kui ma veel Tallinnas olin, sattusin seltskondadesse, kuhu ma temaga olles kunagi poleks sattunud.”

“Millised need siis olid?” küsis poiss.

“Sellised, kes omasid ateljeesid, kellega käisime näitustel, galeriides… Ma hakkasin lugema Vonneguti, Becketit, Unti,” tüdruk jäi korraks tasa, tema poolik sigarett oli kustunud, ta asetas selle tuhatoosi rollis klaasi. Vaikides ta taipas, kuhu tema jutt on suundumas ning ta tundis piinlikkust, otsekui püüaks ta poseerida oma lugemuse ja elustiiliga. Ka poiss taipas seda mingil määral, naeruvääristades mõtteis elu ootamatut klišeed. Sellest hoolimata oli ta lummuses. Vahekord oli värske ja intiimne, mistõttu kehtis erand klišeede osas. Nad oleksid võinud oma isiksuse ja romantilise sõnakasutuse viia banaalsetesse kõrgustesse ning ikkagi oleks see vastasolijale mõjunud veetlevalt.

Tüdruk jätkas oma lugu, kuniks see vaikselt segunes ja lõpuks lahtus hilisöisesse väsinud vaikusesse. Kumbki neist ei vaadanud üksteisele otsa, justkui häbelikkusest, kuigi silmad toimisid nõnda hilistel tundidel juba tõmbuvalt. Avarast aknast, mille ääres istuti, ilmus välja kuu. Kumbki neist seda tähele ei pannud, vaid poiss tõusis ja läks hetkeks tualetti. Tüdrukul tekkis seks hetkeks võimalus kontrollida oma Iphone X-i ning vastata kõikidele sõnumitele.

Tagasi tulles istus poiss oma kohale tagasi, vaatas kella ning ütles: “Pool kolm.” Ta tundis,  kuidas vein ta vaimule mõjub ning oli kindel, et tüdruk jõi vähemalt sama palju kui tema.

Poiss (kas ehk joobumisest?) oli veendunud, et tüdruk sooviks leida öömaja tema juurest, ta teadis, et Annelinna olnuks karge ilma tõttu liialt kauge minna ning tal oli ka meeles tüdruku kommentaar sellest, kuidas viimane raha läks veini peale, mis välistas võimaluse tellida takso. Ta tegi ettepaneku, et tüdruk võiks tema toas magada, kuna tal on ka diivan, kus ta saaks ise olla. Tüdruk noogutas neutraalselt vaikides, poiss märkas, et ta silmad olid väsinud ning kokkuleppimata läks ta ees magamistuppa.

Justkui mäletamata, mida ta just oli öelnud, haaras ta oma padja pealt uusima Macbooki, sättis taburetile ning heitis oma voodisse, sulgedes kui tüüpiline unistaja oma silmad. Väsinud tüdruk istus voodi äärele, poiss tundis seda, kuid ei andnud märku. Tüdruk polnud kindel, kuidas toimida, kõik oli vaikne. Tuba oli pime, kui tüdruk tõstis oma jalad voodisse ning langetas pea. Nii nad lamasid – kaks eraldatud ja väsinud keha, kus sees veel hingitsesid tunded. Möödus mõni minut, kui viimanegi märkamatu kuukiir kadus akna tagant ning poisi sõrm leidis tüdruku oma.

2 Replies to “Sapioseksuaal 1”

  1. Esimene küsimus mis mul selle looga seoses tekkis on järgnev. Kas see on tõestisündinud juhtumiste põhjal kirjutatud või täiesti fantaasia? Kui tõestisündinud, kas siis eksin kui arvan, et see toimus üheteistkümnenda salongis? Atmosfääri kirjeldus igatahes löi mu silme ette sarnase pildi koheselt.

    Teisalt tooksin tähelepanu paarile asjale mis tekstis silma jäid. Umbes loo keskpaigas kasutasite inglise keelset sõna “She” tähistamaks naistegelast. “Poiss süütas sigareti ja She jätkas:”. Kas see oli teadlik otsus või eksimus? Võite selgitada ka miks suurtähevalik. Mainisite ka Iphone X-i, ning kui algselt jäi mulje, et räägite möödunud sündmustest, siis selle mainimine värskendas mälu oodatust ligemale ajavahemikule, sest Iphone X on küllaltki uus mudel. Samas lauses oli veel teinegi asi, mis tähelepanu äratas: “Tüdrukul tekkis seks hetkeks võimalus”. Kas sõna “selleks” on asendatav seksiga? Igaljuhul, see tabas mind kui välk taevast ja viis mõtted eemale korraks. Kas see oli planeeritud, viitamaks tegevuste jätkule?

    Nüüd siis üldisemalt. Lugu mulle suuresosas meeldis, sündmusi oli tabavalt ja mitte üleliia paisutatult kirjeldatud. Ei olnud häbelikkust vaid ausus. Tegelaste sisemaailm oli tabavalt kirjeldatud läbi ootuste, kõhkluste ja salasoovide. Lool oli ka teatud suund ja mõte millepoole pürgis. Arusaamatuks jäi hetkel see, millises suhtes need tegelased omavahel on ja kuidas nad sellisesse olukorda sattusid — ammused sõbrad või juhututtavad, milliste sündmuste najal nad kohtusid? Vabalt võiks sellest pikemalt kirjutada ning nähes seda numbrit 1 pealkirjas, jään lootma, et see juhtub.

    Meeldib

  2. Jutt on nagu pilt selle juures – hipsterstereotüüpide kogum, kõigi võimalike vastuoludega – näiline vaesus/küünilisus kombineeritud viimaste Apple’i vidinatega, mannetu vinüülikollektsioon ning armastus muusika vastu, üksikud maailmatuntud teosed toa nurgas ning hingiühendav kirjanduskirg ;,;

    Tekib küsimus iroonia taotluslikkusest, ent loo üldine romantiline paatos ei lase seda uskuda?

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s