Ood tulevikule ehk performance lugejaga üksinda olemisest ja selle üksinduse lõhkumisest

Üksildus on kerge tulema, kui raamat vahetab kaane, kui raamat, mida enim ihaldad, on loetamatu, kui ühtviisi armud ja teistviisi langed, kui lähedus on siinsamas ja ühtlasi nõnda kaugel, kui üks tuleb ja teine läheb, kui on valus ja ilus ühtaegu, kui vabadus on kerge ja samas raske, kui pead tahad ja saad, kuid ei taha ei taha ei taha, kui soovid ja ei soovi, kui teekannust nõriseb viimane piisk, kui keev vesi hakkab mulisema, kui vulin kord lakkab, kui oled siin ja seal, kui seal on rohkem kui siin, kui siin on siin, kui varandus on otsakorral ja kõik sinu soovid täituvad, kui aheldatuna oled aheldamata aheldumatu avatu avatud, kui hais on haistmatu läbipaistev pigine, kui päev on kuu ja kuu on päike ning aasta ja aasta on lõpmatu lõpetamata aastakümme, kui otsingud juhatavad sind sinna, kui vastus on vale ja vale ei ole vastus, kui kuuled, kuid ei mõista, kui sinu kõrval istub tühjus – ei keegi muu kui eimiskisus.

Eile olin üksinda, üksildus minu sõbraks. Olin terve päeva omi mõtetega, puutumata kokku ühegi sõbra, ühegi kalli inimesega, kirjeldamata ühtegi oma mõtet, ideed, muret teisele inimkeelele. Olin üksi üle väga-väga väga pika aja. Ma ei osanud olla. Ei osanud mõelda, ei osanud veeretada hinge ühest peost teise, ei osanud valetada ega rääkida tõtt. Vaatasin igavuse ja hirmuga tõtt. Ehk ei ole ma otsinud hetki, et olla endaga, kartes, et ehk pole mul midagi, et ehk pole mina midagi?

Eestlanna, lätlanna ja venelanna istuvad teetoas. Lätlasel ja venelasel on vestluskaaslane, eestlase lauda kaunistab aga modernne macbook. Macbook kuulub mulle. The end.

Mul on mu paber ja pliiats ja viimistlemata mõtted. Kurta oleks patt, samas patune olen niigi. Elan keeristormide sõlmpunktis, kaubateede tähtsaimates linnades, orkaanide keerises, üleujutuste harivoolus, lainete murdepunktis, elan kodulinna südames. Pole keeruline peituda, eriti kui magamistuba ilmestab kolm peeglit, milles igaühes elab üks minu mina. Peituda? Peituda omaenda hinge eest.

Räägi endast. Well, I am a philosophy student in University of Tartu, or sort of, I mean, it’s a long story. What else? I used to think of myself as a dancer, or even a choreographer, now not really anymore, but it doesn’t mean that I am not going to do the things I used to love in the future, I think I will. Sounds interesting, tell me more. I’d rather not, this doesn’t define me the way it used to. Oh, and I should change my cover photo to not confuse people. Tell me about your friends. It’s an interesting question, I really don’t know how to answer. I have close friends – seems like awful lot of them, or do I? I should rephrase the answer, I am surrounded by a lot of people who at some point in my life have greatly influenced and inspired me or have been there for me at the times when I most needed them. I like to think that most of the time I have been a better friend to others than they have been to me. Or have I? So I think. You sound like a complicated person. People must admire you. Oh, they do. Or once again, ironically, so I think. Isn’t it weird to talk to yourself, sip tea by yourself? I love being alone, I amuse myself better than most of the people do. Are you sure? You usually read a book – are you alone then? Well, no. You said you are studying philosophy. How can you do philosophy without ever thinking, ever being alone? When was the last time that you just sat down… ja mõlgutasin omi mõtteid?

Ammu, väga ammu. Kord süüdistan raamatukogu puudumist, et pole kohta, kus vaikuses olla, lugeda, kirjutada, õppida, teine kord süüdistan tööinimese elu, kolmas kord Tartut ja viimaks, kallite inimeste olemasolu. Milline rumalus. Mõne nädala pärast põgenen kodust. Põhjus aga, miks tahan kaduda, on et luua olukord olemaks üksi. Olla sunnitud olema üksi, tähendab… tähendab, et kui olen üksildane, siis pean sellele üksildusele silma vaatama. Kuid ehk pole ma päriselt üksildane, siis saab sellest otsingust, põlengust, põgenemisest kuld. Siis hakkan mõtlema, olema, elama.

Ilus on ju unistada.

 

 

Maal: Biruta Delle “Alone” (1988), praegu nähtav Riia Rahvuslikus kunstigaleriis. 

 

 

2 Replies to “Ood tulevikule ehk performance lugejaga üksinda olemisest ja selle üksinduse lõhkumisest”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s