Põgus poliitiline vestlus Oliveriga

Augustikuus pidasin Oliveriga põgusat kirjavahetust mõtetest, mis tekkisid seose ühe tol ajal avaldatud Sirbi artikliga “Uus konservatiivsus Eestis”. Kuna sattusin vanu mõttevahetusi uuesti üle lugema, tekkis mõte neid kergelt toimetada ja jagada/jäädvustada internetiavarustes.

Robert: Nagu ikka ja aina enam igal pool juttu on ja millest ma ka ise niivõrd palju sulle vatran, siis klassikaline poliitiline spekter (parem-vasak;konservatiiv-liberaal) on oma aja tõeliselt ära elanud ning jäänud vanamoodsaks. Kuid jääb küsimus, et milline on siis tulevik? Eeldades, et demokraatia jääb ja koos sellega ka populism, oleks ju loomulik, et jäävad ka erakonnad. Muidugi tõmban nüüd mõnevõrra “peavoolumasse” kurssi, kuna jään selles kirjas otsedemokraatia tuleviku osas üpriski pessimistlikuks.

Nimelt on mulle hetkel jäänud peamiselt silma kaks üpriski tõsiseltvõetavat uut poliitilist kategoriseeringut, millest üks on juba niivõrd-kuivõrd praktikas kasutusel, teine aga alles algstaadiumis või siis teadvustamata välja joondumas.

Esimest neist kuulsin ma esmalt ühe oma ajalooõppejõu, Jaak Valge käest (kui sind huvitab, siis aine, mida ta andis oli: “Globaalprobleemid…”). Seab siis see kategoriseering kahele poolusele globalismi ja natsionalismi või ka nagu Tõnis Saarts seda veidi enam kui aasta aega tagasi sõnastas suletuse ja avatuse (Uuest väärtuskonfliktist Eesti parteipoliitikas). See kategoriseerimine on peamiselt üles ehitatud valija enese identiteetilisele määramisele (kuid see vist käib iga asja kohta), väärtusküsimustele ja ideaalidele. Nimelt, millisena tahame me Eesti riiki näha, milliseid tundeid meis maailma kulg tekitab ja kus-kuidas näeme me Eestit maailma muutustes ja probleemides? Natsionalism näeb globaliseerumises peamiselt ohtu rahvusriigile kui sellisele, globaliseerumisest tingitud hüved ja kasud ei kaalu nende jaoks üles negatiivseid mõjusid kodutunde ümber orienteeruvale identiteedile. Nende jaoks on selge, et inglise keele aina kasvav tõus (millest kahjuks EKRE räägib vähe), võõrpäritolu migrandid ning muutuvad perekondlikud struktuurid ja soorollid tapavad traditsioonilisi rahvuskultuure. Siinkohal on neile kindlaks tugipunktiks ja argumendiks ka põhiseadus, mis kinnitab, et Eesti riigi prioriteetne ülesanne on kaitsta rahvusriiki ja -kultuuri. Selge on see, et Eestis on selle uue (veel) teoreetilise kategoriseeringu järgi haaranud enesele natsionalistliku niši EKRE. Kuigi sellise kategoriseeringu jooni võib ka mujal maailmas näha, on EKRE-l mõned väga silmahakkavad erinevused teiste Lääne-Euroopa natsionalistlike erakondadega, mille põhjal ma pigem võrdleksin EKREt Putini parteiga kui UKIPi või Front Nationaliga (Peamiselt hakkavad silma põhimõttelised küsimused seksuaalvähemuste osas).

Siinkohal jõuan tagasi oma algse pointini, kus toonitasin, et mitmete erakondade ideoloogiad pole veel globalismi-natsionalismi skaalal ennast konkreetselt määratlenud ning jäänud seetõttu mitmes mõttes juba ajast maha, kuna vähemalt mina ise tunnen, et reaalsus koos oma probleemide, küsimuste ja lahendustega tiksub juba selle skaala võtmes. Ka valijad tunduvad sellest uuest skaalast teadlikud olevat (kuigi enese jaoks veel seda sõnastada päris ei oska), kuna kõige valjuhäälsemad ja kõnetavamad probleemid/lõhed tunduvad just esile tõstma küsimust, kas me tahame (mitte kas oleme valmis(!)) globaliseerumist või ei?

Teisest poliitilisest kategoriseeringust, mis on veel alles välja joondumas, lugesin ma viimasest Sirbist, kus autor, Jaanus Vogelberg, jõuab uuest konservatiivsusest rääkides lõheni, kus prioriteetseks küsimuseks on “kesk- ja omavalitsuse tasakaal” (Uus konservatiivsus Eestis). Nimelt näeb ka tema, et “parem-vasak-telg on tegelikult juba teisejärguline” (ning sama saab ka öelda konservatiivne-liberaal-telje kohta). Näiteks toob ta põletava Rail Balticu küsimuse, kus ühel pool on Euroopa Liidu bürokraadid ning Toompea ja Stenbocki rahvas (kes võivad ka vana ideoloogilise süsteemi järgi olla kirjud nagu kuked), kui aga teiselt poolt leiame organisatsioone nagu (tsiteerin): “Ökoriik Eesti, Avalikult Rail Balticust, Noored Rohelised, Eesti OTT-liikumine, Erakond Eestimaa Rohelised, Eesti kultuurikoja RB rühm, SA Perekonna ja Traditsiooni kaitseks, EKRE, Lendorava kaitseks MTÜ, MTÜ Eesti vanemad, SA Terve Eesti, Eesti Raudteelaste Ametiühing ja Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühing”. Vogelberg väidab, et neid kõiki saab sildistada uuskonservatiivideks, olgugi et gruppidel nagu näiteks rohelised pole klassikalise konservatismiga mingit pistmist. Üheskoos püüeldakse selle poole, et poliitilisi otsuseid võetaks vastu võimalikult kohaliku võimu tasandil. Nagu ma mainisin on nendel gruppidel kindlasti tohutult eriarvamusi klassikalistes küsimustes, nagu maksupoliitika, kooseluseadus, migratsioon ja isegi keskkonnakaitse, aga ühendab neid soov kaasata rohkem kohalikku võimu ja kodanikke laiapõhjaliste poliitiliste sammude vastuvõtmisele. Kindlasti on ka kõik need organisatsioonid otsedemokraatia kaitsjad (muidugi on igal ühel selleks oma põhjus), kuid see on juba natukene utoopilisem (ehk liiga radikaalne sõna) teema järgmiseks korraks.

Kuid neid kahte kirjeldades tekib küsimus, et kas oleks võimalik neid mingil moel ühendada üheks poliitiliseks suunanäitajaks. Kuigi ma enne teksti kirjutamist seda täpselt ei näinud, siis nüüd tundub mulle see suhteliselt ilmselge, et need kaks ongi mõeldud ühendamiseks. Peegeldub ju ka selgelt viimasena kirjeldatud organisatsioonidest välja teatav suurem või väiksem globaliseerumisvastasus. Soov, kas siis keskkondlikel, rahvuslikel või majanduslikel jne. põhjustel, rakendada suuremat isolatsionismi poliitilises tegutsemises (mitte alati natsionalistlikel põhjustel).

Muidugi on iseküsimus, et kaua taoline globalismivastaste ühtne leer kestab, kuna varem või hiljem peaksid välja tulema nende (võib öelda, et) traditsioonilised erimeelsused, sest tuleb meeles pidada, et nii kõige suuremad antisotsialistid kui ka antikapitalistid on globaliseerumise vastu.

PS. Süvenedes veel natukene Euroopa parteidesse, mis näevad globaliseerumises ohtu identiteedile (mulle ei meeldi neid paremäärmuslikeks veel nimetada), siis on põnev jälgida erinevust Ida- ja Lääne-Euroopa vahel, analüüsides seda, mida peamiselt oma identieedile ohuks peetakse. Lääne-Euroopas on asi üpriski selge: ohuks on kolmanda maailma sügavalt traditsioonilised lihtinimesed, kes ei võta uusi kombeid hästi vastu ning seetõttu ähvardavad demograafiliselt rahvusriiki. Minu teada ei ole ükski populaarne n-ö paremäärmuslik ”lääne” partei seksuaalvähemuste partnerluse vastu (Front National, Trump, UKIP, Rootsi demokraadid), pigem tuleks neid seal otsida religioossetest parteidest, aga nende toetus on suhteliselt marginaalne (unionistid UKs, Ted Cruz (USA)). On selge, et lääneeurooplaste, ja isegi vägagi parempoolsete identiteedis, on sees teatav tolerantsus seksuaalvähemuste vastu. Võib-olla tuleneb see sellest, et see mõjub vasturelvana peamisele vaenlasele ehk lihtmoslemile, kes ei taha homovärgist midagi kuulda. Ida-Euroopas aga tundub olevad globalismivastane identiteet (kui demagoogiline moslemiohu jutt kõrvale jätta) ehitatud üles traditsioonilise perekonna kaitsele, see tähendab, et ohuna nähakse hoopis lääne progressiivsust. Tõenäoliselt on see tingitud ajaloolisest paratamatusest, kus kultuuriline ja omariiklik suveräänsus on alati olnud habras ning mingitel “sotsioevolutsoonilistel”(?) põhjustel nähakse traditsiooniliste kommete liberaliseerumises ohtu eksistentsile. Olgu, ma lõpetan siin.

Oliver: Esiteks, ehk teed sa ka liiga karmi oletuse, et erakonnad on ajast maha jäänud, kuna nad pole ennast määratlenud. Mida võidaks Reform., kui ta ütleks selgelt, et ta on homode vastu või poolt. Või Kesk (või mõni muu küsimus, mis puudutab rahvusriiki, suletuse või avatuse küsimust)? Ma pigem väidaks, et nad hoopis võidavad sellest määramatusest, sest see skaala pole nende peateema, nad on tekkinud enne selle skaala tekkimist ja seepärast ei sobi asetuma sellele pildile, nende liikmed ja valijad on mõlemal pool selle skaala ääri ja seepärast kaotaksid nad ühed, kui ennast kindlalt valitud skaalal määratleksid. Praegune strateegia näib ainsana, mis neile võiks kasu tuua, sest selles uues skaalas pole neile erakondadele üldsegi kohta. Ja mulle tundub, et selline määramatus töötab, sest keegi ei oota otseselt nendelt kindlat määratlust. Kaudselt on neil ju positsioon olemas, nad kalduvad ühele poole skaalat ja seda tunnetab iga valija.

Ja veel teiseks, ainuke näide, mille järgi sa üldistad, et kohaliku võimu pooldajad ning globaliseerumisvastased on ühes leeris, on näide Rail Balticust. Võibolla peaks ikka midagi veel leidma?

Robert:  Kui vastata sinu esimesele vastuargumentatsioonile, siis tõsi, olen nõus, et (parimate näidetena) kui Reformierakond või Keskerakond võtaksid enesele konkreetsed ja kindlad seisukohad sellel skaalal, siis nad riskivad hetkel mitmete valijate kaotamisega. Kuid fakt on selles, et see valik suletuse-avatuse suhtes ja suhtumises globaliseerumisse tuleb varem või hiljem ära teha, kuna muidu riskivad nad (leiutan siinkohal uue tegusõna) irlistumisega.

Tõepoolest, veel hetkel pole neil selle valikuga justkui kiiret, ent õigepea hakkab valijat häirima see ebamäärasus, nagu hakkas see häirima konservatiivset IRLi valijat, kes läks EKREle üle. Suured küsimused, mis on peamiselt orienteeritud meie rahvusliku identiteedi ümber, tõstavad aina enam pead ning mina väidan, et ei ole võimalik tulevikus enam toetada EL-i suurenevat koostööd (nt. Liitriiklust ning laiemates valdkondades ühist seadlusandlust) ja jääda sellegipoolest raudkindlalt Eesti riigi rahvuslaseks. (Seda nägid ka mitmed senised IRLi valijad ning pettusid, kuna erakonnal puudus selge seisukoht selle asjaolu üle). See ei ole kahjuks enam ohustavate globaalsete probleemide tõttu võimalik, sa kas teed veel enam koostööd või loobud täielikult ja hakkad oma asja pusima (mis Eesti miljoniga tundub tulevikku vaadates kuidagi eriti lootusetu). Võib-olla olen ma liigselt pessimistlik, kuid ma ei näe eriti kuldset keskteed, sa kas lähed EKRE rada pidi, mis näeb Euroopa koostöös kõigest ühist turgu, või hakkad pooldama rahvusriigi tulevikku kahtluse alla seadvaid jõudusid. Kui ma peaksin ise spekuleerima, siis usun, et Reformierakonna peavool liiguks pigem suurema koostöö poole Euroopaga ning oleks valmis seetõttu loobuma (esialgu) teatavast rahvusriiklikust suveräänsusest. Keskerakond (eriti venemeelne leer) aga pooldaks läänest eraldumist ning pigem ida poole vaatavat “koostööd”. Ma kasutasin muidugi oma vastuses väha sõna “globaliseeruma”, aga usun, et mõistad siin, et EL on minu jaoks üpriski mitmes mõttes globaliseerumise lipulaev.

Järgnevalt vastus sinu teisele etteheitele. (Alustades ringiga nagu poliitik) Mõeldes sellele, tulid mul millegipärast meelde USA eelmise aasta presidendivalimised, kus ka keskseks teemaks kujunes see, et sa kas ise oledki või seisad vastu nõndanimetatud establishmentile. Mõlemas erakonnas kujunesid välja kaks väga tugevat kandidaati, kes esitlesid ennast kui senise eliidi vastastena – Sanders ja Trump. Kusjuures pärast valimisi korraldatud küsitluste põhjal tuli välja, et kui Trumpi vastu oleks kandideerinud Sanders, siis oleks tema tõenäoliselt rohkem hääli kogunud, millest võiks järeldada seda, et valija jaoks kujuneski establishment-küsimus prioriteetseks. (PS. Panna tähele kui erinevad on majanduslikud ja sotsiaalsed maailmavaated Sandersil ja Trumpil)

Tõin USA näite sisse seetõttu, et ka Eestis võime ju näha sarnast olukorda, kus meil on tekkinud üpriski lai ning populaarne vastasrinne nn poliitilisele eliidile, kes nõuab suuremat võimu rahvale (otsedemokraatiat). Ma ei nimetaks neid klassikaliseks opositsiooniks, mis on kogu aeg eksisteerinud, vaid pigem aktiivselt mässavaks kodanikkonnaks/rahulolematuteks (pole ka eriti hea termin :D). Rail Baltic on lihtsalt esimene suurem teema Eestis, mis on selle lõhe välja joonistanud (vaata, kui pika nimekirja ma sain enne kirjutada organisatsioonidest). Kindlasti ühendavad ka väga mitmed EL-iga seotud küsimused eliidivastased ühe joone taha.  (See tähendab, et hetkel jääb lisanäidete toomine puhtalt minu võhiklikkuse taha, aga oluline on siinkohal suurem pilt, mida ma katsun hoolsalt välja tuua).

Eliidile vastandamine tundub olevat valijale kujunenud prioriteetseks küsimuseks, mille põhjal ta oma valimissedeli täidab. Kas see siis ei tähenda, et ideoloogiliselt on oluline, kuidas erakonnad ja poliitikud pikalt võimul olnud eliiti suhtuvad*. Selge on see, et meie praegused põhierakonnad on kõik klassikalises mõttes established (eesti keeles pole tõesti head tõlkevastet sellele sõnale). Vabaerakond ja EKRE on selgelt sellel skaalal juba haaranud omale eliidivastase niši. Võiks isegi öelda, et EKRE on Eesti moodsaim ning poliitiliselt perspektiivikaim partei.

*- Eestis muidugi suhtuvad poliitikud ja erakonnad eliiti üldjuhul posiitivselt, kuna nad ongi osa eliidist. Muidugi tuleneb see ka sellest, et meil on väike riik ning on vähe neid rahva poolt armastatud poliitilisi tegelasi, kelle koht ei oleks juba eliidis. (On üldse keegi? kmhkhm..demokraatia vähesed võlud)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s