Elukutseline lihatükk

Olen veetnud unetuid öid ja üksildasi hommikuid, mõeldes silmakirjalikkusele maailmas. Kuid end peeglist vaadates näen tüdrukut, kes on elanud niisamuti silmakirjalikult kui need, keda ta jälestab.

Mul on mingi ettekujutus sellest, kes olen, kes tahaksin olla ja millise ideaali poole tahaksin püüelda. Ja muidugi – milliste inimeste keskel tahaksin olla. Kuid esmatähtis on muidugi see, mis puudutab otseselt mind. Tundub, et vaid selle üle on mul mingigi kontroll. Kuid teisalt, kui vaadata seda, kuidas mõnikord sellest kõigest mööda vaatan, siis pean küsimuse alla seadma, kui vaba olen otsustama, kes ma tõeliselt olen. Stalker ei tea, kas Tsooni soovikambris täituks tema suurim salasoov, mida ta arvab end soovivat, või salasoov, mis on nõnda sügaval tema hingesopis, millest ta pole isegi teadlik ning mille üle ei ole ta üldsegi sõnaõigust… Nõnda on ka minuga. Mõnikord tundub, et mind ei olegi – sisemises vestluses olen loonud enda mina, mis mõjutab küll seda mina, kes ma olen ja paistan teistele olevat, kuid ta ei ole siiski ’see’ mina.

Mõned õhtud tagasi rääkisin kahe psühholoogiatudengiga. Olin vines ja olin nendega aus. Ma ei mõistnud päris kõike, millest nad rääkisid. Kuid nemad ütlesid, et inimese „tõelist“ või „ideaalset“ mina ei olegi olemas. Võib-olla ongi neil õigus. Ja ehk ma ei peagi selliste asjadega oma pead vaevama.

Kandsin terve septembri vaid musti t-särke. Mark Zuckerberg kannab ainult halle t-särke, väites, et nõnda limiteerib ’mõttetuid’ otsuseid, mis segavad ’suurte’ otsuste tegemist. Kuid see ei olnud ainus põhjus, miks otsustasin vaid musti t-särke kanda. See ei pidanud olema lihtsalt ühekuine eksperiment. See oli reaktsioon olukordadele, mis panid mind ennast väiksena tundma ning tekitasid vajaduse varjuda – antud juhul tavaliste mustade t-särkide taha. Töötan kohvikus baristana ning nõnda avalikus kohas töötades ei ole imestada, et puutun kokku erinevate inimestega – rassistide, seksistide ja perverssete inimestega… Küll kommenteeritakse minu jalgu, kui palava ilmaga olen lühikesed püksid tööle pannud, või räägitakse meeskolleegiga minu välimusest või minuga magamisest minust välja tegemata. Kohvikus üleüldiselt käib Tartu kõige rafineeritum seltskond, mitte nondel õhtutel.

„Ma olengi elukutseline lihatükk,“ ütlevad Nele luulesõnad. Vastureaktsioonina hakkasin musti t-särke kandma, et minu keha ei pandaks tähele, et mind ei nähtaks kui kehalist olendit, et mind ei nähtaks kui naist. Tahtsin, et mind nähtaks lihtsalt kui inimest, kui kehata olendit.

Mõelda vaid, mina, kes ma olen võrdlemisi mugavalt ennast oma kehas tundnud, kes ma armastan tantsida ja valju muusika järgi tantsides ei leidu mulle pea kunagi võrdset. Alasti peeglisse vaadates oli mul hea, kuid ma ei tahtnud, et keegi minu kehalisust märkaks. Mina, kellele meeldis Merleau-Ponty kehalisuse käsitlus, ei tahtnud enam maailma kehaliselt tunnetada – ei parki jalutama minna, ei jõega ühte voolu joosta ega sildadel varahommikuti, kui teised magavad, tantsida. Pidasin vajalikuks ühe inimeseksolemise sfääri kustutada.

Mõne nädala möödudes mõistsin, et see ei tee mind kuidagi õnnelikumaks. Ma ei teinud sellega kuidagi maailma paremaks. Inimesed minu ümber ei muutnud oma käitumist, suhtumist, olemist. Mina tundsin ennast aga endiselt väiksena. Käisin üleeile poes ja ostsin endale paar ilusat pluusi ja otsustasin taas end piduriidesse ehtida. Mõtlesin, et mul on vähemalt inspireerivad sõbrad, kellega mul on hea.

Selsamal õhtul käisin peol, kus kõik noored, nagu enamik tudengitele kombeks, jõid kanget. Pidin kahe hea sõbra pool ööbima. Kutid olid purjus. Karge varahommik mõjus mulle karastavalt, nautisin jalutuskäiku kahe usaldatud sõbraga. Kuid üks sõpradest oli mõõdukalt purjus ja küsis naljatlevalt, kas ma ikka julgen kahe kutiga korterisse tulla. Jõudnud korterisse läksin korraks sõbra tuppa, kui ka teine sõber tuli sinna ja naljatledes ütles teisele, et ta sulgeks ruttu akna, et keegi ei kuuleks, katsudes mu käelihaseid – justkui oleksingi elukutseline lihatükk – ja naerdes, et ma ei saaks neile kuidagi vastu hakata. Mul ei oleks mingitki võimalus neile vastu seista. Mina naersin muidugi ka. Mis mul muud üle jäi? Tean, et see oli tema meelest nali. Tean, et nad ei teeks mulle kunagi liiga. Usaldan neid ihu-hingega. Kuid ometi oli mul kõhe tunne. Kas mitte niisamuti ei usalda vägivalda kannatanud naised oma abikaasasid? Ma ei usu endiselt, et poisid mulle kunagi liiga teeksid. Kuid nad ometi tegid sellist nalja, mis hirmutas mind. Ma kartsin neid kõigele vaatamata.

Miks minnakse selliste naljadega kaasa? Nalja tehes legitimeerime/õigustame/muudame tavapäraseks sellist käitumist. Poisid, kurat, mis siis, kui see ei oleks olnud mina, vaid teine sõbranna või õde, keda ongi nõnda vägistatud? Mis siis kui ta oleks nutma hakanud?

Ma olen naernud nendesamade seksistlike, rassistlike naljade üle. See on kohutavalt silmakirjalik ja ’mina’-hävitav tegevus. Usun, et maailm võiks olla parem koht – kus mina ei ole seksist, rassist ega lihtsalt kuri inimene. Ja enda mina lepitamisega ning ideaalide poole püüdlemisega üritan teha maailma paremaks.

*Esmalt postitatud Isabel Jezierska Facebooki lehele 10. oktoobril 2017.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s