Mõned märkmed/mõtted Teatraalsest Tühjusest

Tühjus laval

“Ma võin võtta ükskõik missuguse TÜHJA ruumi ja nimetada seda lavaks. Keegi läheb läbi selle TÜHJA ruumi, mõni teine vaatab teda, ja ongi kõik, mida on vaja selleks, et tegemist oleks teatriga.”
P. Brook
1969

Erakordne tühjus. Kõige olulisem komponent/aspekt/osa teatris. Tühjusesse saab asetada kõike, tühja ruumi saab panna tooli ning lõpuks saab vaid tühjast ruumist läbi kõndida. Kõik asetavad selles (Brooki) definitsioonis rõhu vaatajale, kes läbiminejat jälgib või läbiminejale, keda vaataja jälgib, aga keegi ei märka, et läbiminemiseks või vaatamiseks peab selles ruumis olema tühjust, ruumi ennast. Kui ruum oleks täis, ei mahuks sinna keegi vaatama. Kui ruumis oleksid takistused, ei saaks keegi sellest läbi kõndida. Teater baseerub Tühjusel, täpsemalt just ruumilisel tühjusel. Selles mõttes on teater oma alustalades, oma põhjani ulatuvas juurtes lähedane arhitektuuriga. “Arhitektuur algab tühjusest” nagu ütleb Leonhard Lapin.

Tühjus on samuti kõige produktiivsem seisund. Tühjust saab täita kuidas iganes, sinna saab asetada mida iganes, sest miskit pole veel ees, mitte miski ei takista midagi.
Kui muusikas on Paus, maalikunstis Valge Värv, filmikunstis Tühi Kaader, siis teatris on Tühi Ruum.

Asetades sellesse tühja ruumi näitleja/etendaja/inimese, tõuseb ta esile. Mida enam tühjust, seda enam on rõhutatud objekt/subjekt. Nii võibki näitleja taas oma võimu kehtestada Grotowski vaeses teatris, nii võib teatri fundamendiks Brookil saada taas näitleja. Tühjuses.

Tühjus vaatajas

Tühjuse rituaal. Teatrisse mineku rituaal algab juba kodus, vahel isegi mõni päev varem, mil tekib mõte minna teatrisse. Algselt on see vaid vaevu tuntav, esimesed tajutavad tühjusehetked tekivad teatri ustest sisenedes. Sisenetakse teise ruumi, teise keskkonda. Kergem eluline pahn/triviaalsus jääb nende uste taha, ei pääse nendest sisse. Vaikselt hakkab ka muu mõtteline taust maha kooruma, osa sellest võetakse seljast garderoobis, füüsiliselt nähtav tähendusvälja maha koorimine/kookimine.
Sisenetakse eelruumi – kohvikusse. Veel on aega midagi arutada, midagi meenutada, kuid kõik hakkab ununema, mõte liigub sellele, mis tuleb (milleks on tühjus, sest keegi ei tea kunagi teatraalse situatsiooni hetkelisuse, ühekorduses tõttu ette, mis just täna, siin ja praegu juhtuma saab).
Piletikontroll. Rebitakse küljest kapitalistlik hinnasilt. Raha pole edaspidi enam oluline/probleemiks, rahaline filter on läbitud. Nüüd on kõik finantsiliselt võrdsed.
Ja siis Meka. Avatakse saali uksed, lastakse läbi portaali Ruumi. Nähtamatu võrk uksel püüab kinni ka viimased argielulised mõtted, edaspidi valdab inimest vaid uudishimu ja ootus. Vaadatakse laval olevat, vaadatakse ruumi ennast, toole. Tunnetatakse atmosfääri, ruumi olemust. Istutakse, valmistutakse, keskendutakse.
Leitakse lõpuks endale koht Ruumis, nüüd ei liigutata enam, ei pea kulutama mõtet sellele, kuhu asetuda. Saab keskenduda vaid peamisele – ootusele, tühjuse ootusele. Vahetatakse veel kaaslasega viimaseid arusaadavad laused, seejuures kasutades pinnapealselt keelt, tegelikult huvi jutu vastu tundmata. Justkui viide inimese suutmatusele ilma keeleta olla, tung saada pidevalt keeleliselt väljendatud.
Viimane teadanne. Teatatakse, et kohe algab etendus. Palutakse valmistuda. Lülitada telefonid välja. Kaotada kogu kontakt välismaailmaga. Suletakse uksed, ruum muutub hermeetiliseks kastiks, õhk ei pääse enam selles välja. Kaob kogu välismaailm, sest kaob igasugune füüsiline kontakt välismaailmaga. Jääb vaid see Ruum.
Hämardub. Füüsiline liikumine Ruumis lõpeb. Täielik staatika. Tegevuslik tühjus. Ning lõpuks, täielikus pimeduses saabub Teatraalne Tühjus. Mentaalne/vaimne ning füüsiline tühjus üheskoos.

See on teatrisündmuse kõige olulisem, kõige eksistentsialistlikum, kõige tühjem koht. Sel hetkel ei eksisteeri midagi, nii füüsilises kui abstraktses ruumis, mõtteruumis. Hetk, mil keegi ei liigu, mil inimese mõte on seiskunud, kus nad on ühinenud üheks kollektiiviks, mis lõpuks samuti kaob. Kaob indiviid, kaob kollektiiv, kaob kõik. Jääb vaid tühjus.

See ei ole minestus. Pole ka zen-ilik enesekaotamine. On teistsugune Tühjus, hetkeline Tühjus, mis ootab täitmist, mitte Igavene Tühjus.
See hetk, see tühjuse moment eksisteerib alati. See ei ole teadvuse kaotus, see on teadvuse tühjus. Ma olen, hingan, tajun ennast, kuid samal ajal olen tühi.

Tühjuse kadu(mine)

Ja kui süttib laval valgus, joonistatakse inimese mõttesse kui lõuendile esimesed jooned, mis juba kohe moodustavad omavahel suhteid, moodustades tähendusi. Mida aeg edasi, seda komplitseeritumaks muutub pilt, seda enam tekib suhteid. Struktuur täiustub. Lõpuks tulevad mängu ka konnotatsioonid väljaspool seda ruumi, inimese individuaalsus, argine elu, seosed sellega.

Me peaksime õppima tajuma struktuuri, tajuma struktuuri tema algolekus, tekkeseisundis. Kahe joone omavahelist võitlust, eksistentsialistlikku tähelepanuvajadust, vastandumist ühest otsast, kokkusulamist teisest. Kahte joont tühjuses armatsemas. Kahte joont tühjuses vihkamas. Nii peaksime ülekantult õppima mõistma ka kahte keha/inimest/näitlejat Tühjas Ruumis, nende asetumist, pilke, puudutusi. Seda on püüdnud meile õpetada (otseselt või kaudselt) pea kõik Suured Õpetajad, teatriteoreetikud, Tühjuse Õpetajad. Me peaksime püüdma neid mõista. Püüamegi.

Sest ärgem unustagem Tühjust, mis meid valitseb, mis oleva olevaks muudab. Tänu millele me loome, tänu millele me üldse oleme. Tühjuse diktatuur valitseb meie kõigi üle. Õnneks.

TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS. TÜHJUS.

LISALUGEMISEKS JA -KUULAMISEKS:

1) Leonhard Lapini loeng 27. september 2017. https://www.youtube.com/watch?v=-fBsnlJngzU

2) Lapin, Leonhard 2004. Tühjus = Void. Tallinn : Eesti Kunstiakadeemia

3) Brook, Peter 1972. Tühi Ruum. Tallinn : Perioodika

 

One Reply to “Mõned märkmed/mõtted Teatraalsest Tühjusest”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s