Mõtteavaldus Lars von Trieri ahistamissüüdistuse kohta

Suure Lars von Trieri loomingu austajana tuli minuni uudis Björki ahistamissüüdistusest tõelise ebameeldivusena. Kui Björki süüdistused vastavad tõele, siis on see kahtlemata õigustamatu käitumine. (Et mu seisukoht oleks selge).

Tähelepanuväärselt on viimastel nädalatel, (kuid ka viimaste aastate suuremas plaanis on see kahjuks trendiks kujunenud) lisaks von Trierile, veel üles kerkinud vanu ja nüüd “kapist väljunud” ahistamis- ja vägistamissüüdistusi. Enim kaja on ehk leidnud hiljutine Harvey Weinsteini (kes oli mulle enne tundmatu nimi – produtsent kah) skandaal, kuid varasematest tuntud nimedest tulevad meelde Woody Allen, Bill Cosby ja Roman Polanski (kellest esimese filmid on samuti minu jaoks ühed südamelähedasemad).

Erinevalt aga nendest teistest, põgusalt mainitud “entertainment”-meestest, pakub minule von Trier huvi kui unikaalselt sünge filmitegija ja kunstnik, kelle linateoste sisu näib peegeldavat tema enda hingeelu. (Hingeelu peegeldub muidugi igas loomingus, kuid von Trieri juures hakkab silma tema eriliselt morbiidne pessimism). Nimelt on tema filmides olnud alati keskseks figuuriks “kontrollimatu mees”, kelle seksuaalne tung ning kehtestamisvajadus on probleemide ja moraalse allakäigu allikaks. Praeguse uudise kontekstis näib, et von Trieri reaalsuseks on kunsti ja elu vaheline väga õrn piir. Mida see tähendama peaks?

Kes ei tea, siis Lars von Trier kannatab kroonilise depressiooni ja lugematute foobiate all. Vaimsete probleemide tagant leiab ka kindlasti tema kunstilise käekirja ja sisu põhjuseid (2011. aasta “Melanhoolia” on inspireeritud ise läbi elatud depressioonist). Antud kontekstis meenub mulle tema tsitaat seoses 2003. aasta filmiga “Dogville”, mil ta ütles: “evil can arise anywhere, as long as the situation is right”. Inimloomuse osas on ta absoluutset kurjuseusku, ironiseerides oma filmides inimese eetiliste tõekspidamiste üle (nt. “Dogvilles” stoitsismi naeruvääristamine). Moraali kujutab ta kunstliku pealiskattena, mida inimene saab ära kasutada omakasu püüdmiseks või tungide rahuldamiseks (mille allasurumine peaks vastupidiselt olema hoopis moraali üks funktsioon). Minu hinnangul on von Trieri suurim siht kunstnikuna näidata meile, et kogu meie “moraalsus” ja “kultuursus” on kõigest üks võlts ja kunstlik kattevari selle ebameeldiva koletise peal, keda me nimetame inimeseks…Björki ahistamine vaid tõestab, et ta ka ise on samasugune hirmus ja ohjeldamatu mees nagu mitmed tema tegelased, kes ei suuda ennast kontrollida…Tekib ebameeldiv küsimus: “Kas see teeb kunstnikuna tema ja ta sõnumi veel erilisemaks ja selgemaks?”

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s