Autentsuse romantika

Näib, et ükskõik kui hästi inimene ka ei elaks, ei pääse ta eales tundest, et saaks ka paremini – kujutletav ideaal on veel kaugel ning lõplik rahuldus tundub kättesaamatu. Baudelaire on öelnud, et elu on nagu pendel, mis kõigub pidevalt igavuse ja valu vahel, kusjuures mulle endale tundub, et esimest on isegi raskem taluda. Kui ajalooliselt vaadata, siis pole kahtlustki, et tänapäeva eurooplane elab pehmelt öeldes “utoopiliselt”– külluses supermarketid, heaoluriigid, taskukohane tipptehnoloogia ja muud luksused, ent sellegipoolest on ta rahulolematu. Kõigist arengutest ja mugavustest hoolimata paistab, et seletamatu kurbus ja depressioon on moodsa inimese hingele muutunud ebatervislikult tavaliseks, mis näitab, et majanduslik heaolu ja vaimne õitseng ei käi alati käsikäes. Tundub, et inimene, sõltumata kõikidest ümbritsevatest elu edendavatest püüdlustest, käitub siiski piltlikult kui morn prints, keda on kogu õukonna püüdlikkus ja klounaad ära tüüdanud. Moodsa inimese eksistentsiaalne vaev on kahtlemata täis kompleksust ja vastuolusid, ent minule on hakanud selles puntras paksema otsana silma teatav autentsusest võõrandumine, mis näib olevat eriti hingelähedane küsimus meie aja noortele täiskasvanutele.

Tehnoloogia hüppeline areng ja sissetung igapäevasesse elustiili näib võtvat ära inimese elust midagi, mis tegi temast enne inimese – midagi, mille järgi sai ta ennast identifitseerida. Mulle tundub, (reljeefselt sõnastades,) et tänapäevane autentsusest võõrandumine väljendub tehnoloogia tungimises inimese ja teda ümbritseva maailma vahele. Inimese ja maailma vaheline kontakt on teisenenud – muutunud meile võõraks. Esialgu muidugi ei paista tehnoloogia ilmumine meie argiellu midagi drastiliselt muutvat, pigem on see põnev ja mitmeid ebameeldivaid protsesse kõrvaldav abivahend. Tehnika arenguga kaasnevad “võõrandavad” ilmingud muutuvad selgelt teadvustatavaks alles hiljem, kui uued seadmed on kohandunud juba meie elustiili. Kuid inimest ei tohi alahinnata, olgugi et ta on ise oma tööriistad loonud, (ning hiljem ka nende võimusesse teadlikult langenud,) püüab ta alati, kas siis loomulikult või kunstlikult, leida tasakaalu. Justnimelt see mind kõige enam huvitabki. Näib, et ka meie elame hetkel ajal, mil eeskätt noorus, olgugi et oma tööriistade ikke all, katsub leida oma autentset elutunnetust kõige kunstliku alt üles.

Ratsionaalselt võttes näib tõepoolest kummaline, kuidas viimastel aastatel on tohutult menukaks muutunud vinüülplaadid, retrorattad, filmikaamerad jne – kõik need äärmiselt aegunud ja ebapraktilised vahendid, võrreldes uuemate leiutistega. Võtame näiteks vinüülid – vanad, mahukad ja ebakvaliteetsed – kasvõi CD-plaatide kõrval, rääkimata Spotify’st. Jah, viimane on tõepoolest absoluutselt erakordne, isegi et ebamaine nähtus inimajaloos. Mõelda vaid, kuhu me oleme jõudnud! Võrdlemisi tühise raha eest on inimesele kättesaadav hoomamatu muusikakollektsioon, mida ei jõuaks ka mitme eluajaga ära kuulata, ning kõik see on ligipääsetav absoluutselt kõikjal, kuhu mahub kaasa ka nüüdne mobiiltelefon. Kas nüüd on igavene õnn tagatud? See on hämmastav, kuid samas ka pessimismi stimuleeriv, kuna vaadates Spotify’d antud kontekstis, tundub paratamatuna, et üks hetk peab meid tabama tüdimus…tüdimus või täpsemalt väsimus muusikast. Ma ei usu, et me päris radikaalselt ja lõplikult muusikast ära tüdineksime, kuid kindlasti ei oska me muusika kuulamist kunstilise elamusena enam hinnata nii, nagu varem osati. See on kahtlemata tore, et helikunst on ekstreemselt lihtsasti kättesaadav, ent seda autentsuse hinnaga, mis on minu arvates hädatarvilik osa kunstilisest elamusest (olgu see kasvõi kõige lihtsam poplugu). Hinnates tänapäeva muusika tarbimist sellise pilguga, tundub üpriski loomulik, et mingil hetkel pidigi teatav autentsuse (või loomupärasuse) ihalus, näiteks vinüülide näol, välja lööma. See on meie ajastu nooruse ja energia selge sõnum, et tehnoloogia ei saa asendada kõike – eriti autentset elamust, mis antud kontekstis kaasneb füüsilise helikandja kuulamisega.

Vinüülide põhjal on võrdlemisi lihtne leida põhjendusi ka teistele ebaratsionaalsetele “nostalgitsemisnähtudele”: filmirulliga fotokaamerate populaarsus viimastel aastatel on puhtalt romantiline puhang, vastandumaks lõpmatutele telefonifotodele, mille tagant puudub enamjaolt sisu ja eelkõige loominguline pingutus. Samasuguseid analoogiad saab ka rakendada paberraamatute, – märkmike, -ajalehtede, käsitööõllede, mahetoidu jms osas, mida seostatakse ajutiste hipster-trendidega, kuigi viimaste osas on ehk see loominguline element teisejärguline ning domineerib kontakt füüsilise autentsusega.

Niisiis näib mulle, et äsja mainitud trendikaid, ja kaasaegsete boheemlaste poolt armastatud nähtusi ühendab neile teatav iseloomulik algupärasus ning võime pakkuda kasutajale füüsilisemat ja ehedamat elamust. Midagi, mis oleks tagasihoidlikuks vahelduseks külluse kõrvale, mida pakub internet ja nutitelefon, sest viimaste kadumist noorte elustiilist on praktiliselt võimatu ette kujutada. Muidugi ei ole algupärasuse ihaldamises midagi uut – juba alates tööstuslikust revolutsioonist (kuid tõenäoliselt ka varasemast ajast) on pandud tehnoloogiale süüks inimlikkuse lämmatamist. Üpriski illustreerivalt ütles juba umbes 90 aastat tagasi Oswald Spengler, et kunstlik maailm täidab ja mürgitab loomulikku, tsivilisatsioonist enesest on saanud masin, mis teeb või tahab teha kõike masinlikult. Olen kindel, et ka tänast päeva saaks samamoodi sellesse teravasse kirjeldusse paigutada. Tundub, et taolised pessimistlikud meeleolud oleviku suhtes kerkivadki üles lainetena pärast suuremaid muutusi, sütitades inimestes romantilisi puhanguid aegade suhtes, millistes ise pole kunagi elatud, vaid ainult positiivseid mälestusi (mis on üldjuhul ju see, mis kõige paremini säilib) kuuldud. Paistab, et “nostalgia aegade suhtes, millistes ise pole elatud” kirjeldab võrdlemisi täpselt ka meie ajajärku. Kuid võib-olla on mu maailmapilt erandlik ning ma olen lihtsalt “muutuste suhtes pessimistlikult meelestatud egoistlik romantik”, kes tahab uskuda naeruväärselt, et ajastuid saab järjestada nagu sportlasi poodiumil. Tõenäoliselt see ongi jama ning suures plaanis on kõik noored olnud alati omamoodi raskemeelsed oma kaasaja suhtes, otsides lohutust ja eeskuju mineviku parematest peatükkidest. See on püüe võtta minevikust üle elemente, millest me ise tunneme olevikus puudust. See võibki tekitada olukordi, kus mineviku trendidega eksperimenteerimine muutub naeruväärseks. (Kui näiteks 80ndate kõige kummalisemad moeröögatused leiab taas tänavatelt või kui muusikapoemüüja peab võhikust kliendile seletama, kuidas need laulud on küll siin vinüüli peal, kuid need on peidus teisel diski poolel.) Sellegipoolest sümboliseerivad ka need nähtused meie ajastu romantikat ning (vähemalt) püüdlusi loomutruuma elustiili poole, mida kahjuks moderniseerumine tihtipeale pärsib. Mulle tundub, et see on märk postmodernse “everything goes” mentaliteedi ammendumisest – uued romantikud tahavad midagi enamat ja kindlamat…autentsemat. Põnev saab olema näha, mis meid veel ees ootab.
LISAKUULAMISEKS JA -LUGEMISEKS:

1) Raul Rebase Ööülikooli loeng “Maaelu mainest
2) Tõnu Õnnepalu: Igavuse ja valu vahel (Ka Ööülikooli loeng samast teemast)
3) 4. augusti Sirbi vestlusartikkel: “Vinüülplaat rahuldab autentsuseihalust ja tarbimisharjumust

Tunnuspilt. Jeff Walli foto: After “Invisible man” by Ralph Ellison

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s