(Avalik) kiri Tartu Kunstimuuseumile

Tere!

Kirjutan Teile, sest külastades hiljuti Teie muuseumi, jäin hiljem mõningatel teemadel mõtisklema ning otsustasin neid ka Teiega jagada. Kuigi ühe tudengist kunstihuvilise noore arvamusel ilmselt kuigivõrd palju kaalu pole, tasub ehk siiski siit mõne mõtte (hilisemaks) kõrva taha panna. 

Mõtlema jäin selle üle, milline on Tartmuse positsioon Tartu (kultuuri-)maastikul, miks see selline on ning kuidas seda võiks parandada. Seega kriitika. Kuid mitte halvustuse, vaid lihtsalt mõttearenduse/välgatusena. 

Vaadeldes Tartu kultuuri- ja kunstielu, näib, et Tartmus on millegipärast liiati vähe esindatud. Teatrimaastikul tegutsev Uus Teater ning mõnedki teised väiksemad teatrid on Tartus aastatega kindlalt kanda kinnitanud. Pole ka ime, Eesti on (siiski) teatririik. Kuid ka kinoga tundub sarnane lugu olevat. Elektriteater on Tartus oma koha leidnud. Ka muusikat tundub Tartus olevat küllaga, olgu selleks siis mõni järjekordne festival või suurejooneline kontsert. Just lõppenud üks Eesti suurimaid kirjandusfestivale, Prima Vista, tõestab, et ka kirjandus ja luule pole tartlastele kauged. Selle kõige taustal näen aga kurvastusega, et kujutav kunst, eriti maalikunst, ei näi omavat, minu subjektiivsel vaatlusel/tunnetusel/hinnangul Tartus millegipärast võrdväärset positsiooni. Ja eriti just noorte seas. Kas tuleneb see antud kunstiliigi väärtusetusest? Vaevalt küll…

Vastupidi, kujutav kunst, näib mulle, asub küllaltki heal positsioonil võrreldes kino või teatri või (muusikalise) kontserdiga. Kui eelnevad toimuvad vaid teatud õhtutel teatud kellaaegadel, siis muuseum, kunstiteosed, on pidevalt olemas, pidevalt “kogetavad”. Miks ei võiks kujutav kunst seda “eliitpositsiooni” ära kasutada selles turunduspõhises (post?)kapitalistlikus maailmas, kus iga ese nõuab oma turundusnippi? Arvestades Tartmuse asukohta, otse Tartu südames, kuhu pea kõigil üliõpilastel/noortel (ja kindlasti kogu TÜ humanitaarteaduskonnal, kelle õppehooned kohe läheduses asuvad) vahel ikka asja on, oleks võimalus (kasvõi) kahe loengu vahelisel pausil (mis kestab ülikoolis 30 minutit) hetkeks kunstimuuseumisse sisse astuda, imponeeriva maali/teose ees korraks hinge tõmmata, energiat/inspiratsiooni/mõtteainest ammutada ning siis loengusse/rutiini tagasi rutata. Praegu maksab selline lõbu 2-3 eurot. Minu (tagasihoidlik) mõtisklus viis mind mõttele, miks ei võiks muuseum olla tasuta. Jah, tasuta. Ja enne kui te lugemise selle ilmselgel ignorantse arutluse juures peatate, sooviks siiski südamest, et te minu kirja lõpuni loeksite. 

Tartmus ei ole kindlasti võimeline võistlema pealinna suuremate muuseumitega, kus tõesti inimene veedab terve päeva ning kuhu võibki päevaks uitama jääda. Tartmuse idee võiks olla ehk just vastupidine. Mitte tulla korraks näitusi vaatama iga paari kuu tagant, vaid iga teine kord mööda minnes korra sisse põigata, mõni(kümmend) minutit ringi jalutada, kunsti imetleda ning siis naasta oma teekonnale linnadžunglisse. 

Rääkides veel tänapäeva noortest (kuuludes ka ise nende hulka), on kurnav veeta pikalt aega staatilises interaktsioonivaeses keskkonnas (viga pole kindlasti mitte muuseumis, vaid inimestes/minus). Tunnistan ka ise, et ei suuda kuigi pikalt tähelepanu/imetlust/uudishimu üleval hoida ning rõske väsimus vajub paratamatult enne näituse läbikäimist õlule. On see minu põlvkonna, nutiajastu, viga, ei tea…

Ma annan endale muidugi aru, et kui muuseum oli alles hiljuti pea kadumise äärel ning nõue teenida üüratu summa iga aasta omatulu, on ehk isegi utopistlik rääkida sellisest lahendusest. Kuid siiski, minu (märke)kirja mõte ongi vaid Teie tähelepanu juhtida sellele, kui palju võiks Tartu, Tartu Kunstimuuseum ning Tartu noored/üliõpilased sellisest (lihtsast – kui võrrelda uute majade ehitamise ning ehk mõne muu ebavajalikuma? kulutusega) võita. Kui noortele muuseumi sissepääs priiks muutmine võimatu plaanina näib, siis pakkuda kõigile TÜ (või miks mitte kõigi Tartu ülikoolide) üliõpilastele, kes õpivad veel bakalaureuse tasemel (mis teadagi kõige olulisem kujunemisaeg on) tasuta sissepääsu tundub ehk juba mõistlikum plaan. Kinkida priipääse kasvõi aastaks igale uuele Tartus ülikooli astuvale üliõpilasele oleks kindlasti suur võit nii üliõpilastele kui ehk kogu Eesti kujutava kunsti skeenele. Peab kurbusega tõdema, et huvi kujutava kunsti vastu ei ole tänapäeval kuigivõrd suur ning selle (huvi) tõstmisega (sest mõtet ju sellel oleks – kujutav kunst on siiski asendamatu väärtusega) võiks ühiskond enam vaeva näha. 

Hiljuti Pariisis olles nautisin suurepärast võimalust (alla 26. aastastele) tasuta pääseda kahte ehk maailma tähtsaimasse muuseumisse – Louvre’sse ja Musée d’Orsay’sse. Võimalus (ja teadmine), et tükk (ja veel küllaltki suur tükk) kunstiajalugu vaid ID kaardi näitamise kaugusel asetseb ning Hammurapi seaduste või impressionistide pintslitõmmete nägemine vaid kõndimise vaeva nõuab, lausa meelitab muuseumi. Ehk ükspäev on ka Tartu noortel võimalus sarnast tungi tunda ning oma siht Tartmuse suunas seada.

 

Seniks aga – edu! 

Oliver Issak 

Tagasihoidlik TÜ (semiootika) tudeng. 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s