Naised vormi ja rindele!

Lugesin kohvikus raamatut ning minuga ühes lauas istus mees, kes oli minust palju haritum ja elukogenum. Mõne tunni pärast pidi Prantsusmaa omale presidendi valima ning selgus, et mees on Prantsuse kodanik. Vestlesime temaga pikalt poliitikast, majandusest ja filosoofiast. Olles õnnelikud valimistulemuste üle, otsustasime teha ühed õlled tähistamaks Macron’i võitu. Mõne aja pärast küsis mees, kas tulen temaga koju kaasa. Sain aru, et olin olnud äärmiselt naiivne, tänasin viisakalt ning ruttasin koju, silmis pisarad. Kui järgmisel päeval sellest sõbrale rääkisin, arvas ta, et oleksin pidanud olema meelitatud – temal kui mehel ei teki võimalust rääkida erudeeritud inimesega ning saada seejuures sellise pakkumise osaliseks. Rääkisin prantslasega mitu tundi – vestlus oli minu jaoks intellektuaalselt intrigeeriv ja inspireeriv. Kuid küsimus, mis selle õhtu lõpetas, muutis kogu veedetud aja minu jaoks väärtusetuks. Vesteldes temaga jäi mulje, et ta kohtleb mind kui võrdväärset vestluspartnerit, kuid pidin selle hiljem kahtluse alla seadma. Ehk innustas ta mind vaid seetõttu, et tahtis minuga magada? See on üks näide sellest, kus mina kui naine kogen midagi, mis saab osaks vaid naistele ning mida on meestel seetõttu keeruline mõista. Esiteks ei puuduta neid otseselt sellised situatsioonid ning teiseks on kõik inimesed alateadlikult kallutatud (bias) (1). Alateadlikult on kallutatud isegi need inimesed, kes võitlevad diskrimineerimise vastu, kes defineerivad ennast feministidena/humanistidena.

Subjektiivsest kogemusest, kogemisest ja olemisest lahti öelda on keeruline, kui mitte täiesti võimatu. Olen osa suurest leerist, mis vastandub tahtmatult või tahtlikult teisele leerile. Täielikult erapooletut vahekohtunikku ei ole – kes saaks öelda, mis on hea, mis õige, mis kasulik – kes oleks väljaspool seisev, kes oleks heatahtlikult objektiivne. Inimesed on paratamatult oma kogemusest mõjutatud. Nende vaade maailmasse sõltub sellest, mida nad on ise märganud ja millele on autoriteetsed isikud tähelepanu suunanud. Need kaks leeri on mehed ja naised. Kuid eristus kahe soo vahel on suures osas sotsiaalne konstruktsioon. Ideaal mehest (gender) ja naisest (gender) kujundab meest (sex) ja naist (sex) – määrates, millised nad peaksid olema, kuidas peaksid käituma, kuidas omavahel suhtlema. Siinkohal tsiteeritakse tavaliselt Simone de Beauvoir’i: „Naiseks ei sünnita, vaid saadakse.“ Tundub ilmselge, et see, kes naine on olnud ja suuremal määral, kes ta on ka nüüdisajal, on sotsiaalne konstruktsioon. Kuid ma usun, et mitte ainult naine (gender) ja naiselikkus ei ole loodud konstruktsiooniliselt, vaid niisamuti on ka mees (gender) ja mehelikkus selle sama süsteemi poolt loodud ja määratud. Kuigi nõustun, et jõujooned ja ajalooline patriarhaalne süsteem on lubanud mehe olemusele rohkem vabadust ning kujunemisruumi ja ka struktuuriliselt on süsteem soosinud meest (sex). Et naisele (sex) saab osaks justnimelt selline konstruktsioon, mis väljendub naine olemisega (gender) ja naiselikkusena, oleme kujundanud ka meest (gender). Soorollid on küll kujunenud ajaloolises mõjuväljas, kuid seejuures on keeruline mõista, miks peaks traditsiooniline ideaal mehest ja naisest säilima, kui see, mida nii mehed kui naised teevad ja on lubatud tegema, on suuresti muutunud. Ma ei näe, et me oleksime seejuures õnnelikud.

„Mees ja naine moodustavad terviku, mille osad on lahutamatud: ühiskonda on võimatu jagada sugupoolte järgi. Naise põhiomadus on see, et ta on Teine pool tervikust, mille osad vajavad teineteist.“ (“Teine Sugupool”, lk 19) Naine on see, kes otseselt kannatab ’naise’ ideaali tõttu – see kummitab teda, piirab tema olemist ja tema väljavaateid. Teeb teda ebakindlaks, kannustab ennast läbi põletama. Ja seejuures on ta teadlik, et teda ei ülistata selle eest. Imetletakse vaid mehi, läbipõlenud naised on aga isekad ja nõrgad. Need naised, kes aga tõstavad häält, kes sildistavad ennast feministideks, ei ole erapooletud – nad on osa leerist, kes tunnevad ülekohut. Neid ei ole sütitanud pelgalt tahe, et elumängus peetaks reeglitest kinni, vaid ennekõike ebaõigluse kogemine. Kui mehed ei näe seda ülekohut, mis saab osaks naistele, siis neile (meestele) võib näida, et feministid ei seisagi hea võrdsuse eest; feministid tahavad luua matriarhaati – ühiskonda, kus mehed on Teised. Kuid autoriteetne isik võib meeste vaadet maailma muuta, pöörata nende tähelepanu probleemidele, mis neid küll otseselt ei puuduta, kuid kaudselt kindlasti – neil on emad, õed, kallimad, minusugused sõbrannad. Autoriteetsus kujuneb mõnel teisel viisil – on see naine hea juht, väga tark inimene, suurepärane kunstnik – kuid ta ei lakka olemast kunagi naine. Ja see annab talle võime/võimu olemaks autoriteetne isik, kes saab suunata ka teiste tähelepanu nendele aspektidele (probleemidele), mis puudutavad naisi. Ideaalis võiksid kõik naised (ja viimaks ka mehed) olla autoriteedid – ja selle poole peaksimegi püüdlema.

Elumängu reeglid tuleb ümber mängida. Inimesed on paratamatult ühe soo külge aheldatud/ühe sooga seotud bioloogilise tõiga tõttu. Inimestel ei ole võimalik sotsiaalsest struktuurist välja astuda. Süsteemi eirates kaotame palju enam kui võidame. Seepärast tuleb süsteemi ennast muuta, inimesi muuta, perspektiive muuta. Ja seda peavad tegema mehed ja naised üheskoos.

Loe edasi:

(1) Bias on nüüdisfilosoofias ja sotsioloogias intensiivselt uuritud teema. Sellega lähemaks tutvumiseks soovitan lugeda Miranda Flicker’it, Jennifer Saul’i ning Rebecca Kukla esseesid. Põgusaks sissejuhatuseks sobib ka Philosophybytes’i podcast’id „Miranda Flicker on Epistemic Injustice“ ja „Jennifer Saul on implicit bias“.  

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s