Mõtisklus 2: Kunsti “Suur Eesmärk”?

Jätkates/täiendades/parandades oma eelnevat mõttelendu, avaldan nüüd mõned uued mõtisklused/parandused/edasiarendused samal teemal.

Oma eelneva mõttelennu edasiarenduseks käin välja mõtte/idee, et kunstnike/teatraalide (lähen edaspidi kunsti kui üldise peale üle: arvestades, et tegu on niikuinii tagasihoidliku teoretiseeringuga, siis võib lubada endale ka seda teatavat üldistust) positsiooni nõrgenemine tänapäeval ei tulene mitte nendest enestest, vaid sellest, et kunsti kui üldise positsiooni on lihtsalt Eestis/Läänes nõrgenemas.

Nõukogude tingimustes/ajal oli kunst (ja nende seast kõige enam teater) teatava vabaduse sümboliks. Oaasiks keset ideologiseeritud maailma. Kunsti kaudu sai öelda enam kui näiteks humanitaarteaduslike tööde kaudu. Kunst oli poliitilisem, teatava eestluse kandja, suunanäitaja, vabaduse hoidja.

Kui 90ndatel vabanes Eesti, siis kunsti kui varjatud poliitilise sõnumi edastaja roll kadus, sest kõik võisid vabalt rääkida ilma kunsti meediumi, tinglikkuseta, metafooriteta.

Väga paljude uute rollide kõrval, mis kunstile laskusid (olgu selleks nt karusoolik mälestuste kogumine ja taaselustamine läbi teatri), hakkas kunst olema ka teatava uue esteetika/elutunnetuse/maailmakäsitluse kandjaks ja teenäitajaks. Siin võiks rääkida Von Krahli tegudest (mille abil postmodernistlik maailmakäsitlus laiema publikuni jõudis) või Non Grata anarhistlikust/uuenduslikust/nihilistlikust tegevusest Pärnus. Ühesõnaga sai kunstist teejuht sellesse lääneeuroopalikku maailma, mis oli tänu 50-aastasele okupatsioonile meie eest peitu jäänud.

Mõlemad n-ö “Suured Eesmärgid”, mis kunstile seati/kunstil olid, tagasid ka sellega tegelevate indiviidide elitaarsuse/erilisuse. Teatraalid nõukogude ajal olid rohkem pildis, mõjutasid enam oma ütlustega, olid tänapäeva mõistes “arvamusliidrid”, sest teater oli rohkem pildis. Kunstnikud olid a priori arvamusliidrid võrreldes näiteks poliitikutega.

Ja täpselt samamoodi olid kunsti-inimesed enam pildis 90ndatel, mil poliitikud olid juba oma elitaarse staatuse saavutanud, kuid nn humanitaarmaailm jäi kogu intensiivse maailma keskel veel nähtamatuks. Isegi kui kunstnikud ise võrreldes mõne muu eluvaldkonna esindajaga vähem sõna võtsid, olid nad ikka enam austatud.

Aga mis on kunsti väärtus tänapäeval, tema olulisus, et tagada kunstnikele/teatraalidele see elitaarne, arvamusliidri staatus? On seda üldse vaja?

(Ilmselt on keegi selle juba ammu välja öelnud, aga) liberaalses lääne kapitalistlikus demokraatias ei ole kunsti, nagu see on olnud eelneva (paari)saja aasta jooksul, vaja.

Ei ole vaja mässavat, uudsust nõudvat, polemiseerivat ja sõimavat, teed näitavat ja valgustavat kunsti. Vähemalt mitte 20. sajandi tähenduses.

Jacques Rancière’il on selles mõttes õigus, et radikaal tänapäeva kunstimaastikul pole enam põhimõtteliselt võimalik olla. Võitled loomade/naiste/vähemuste õiguste eest – see on mõistetav, see on õige. Humanism on võitmas. Kõik tahavad vaesusest vabaneda.

Radikaal ehk saabki olla tänapäeval vaid paremäärmuslane, konservatiiv, antihumanist.

Kunstil pole enam tänapäeval mingit Suurt Eesmärki.

Kuid siiski. Ma ei mõtle, et kunst ära kaob, seda kindlasti mitte, sest nagu juba eelnevalt mainitud, on kunstil muidugi tohutult palju erinevaid funktsioone.

Kunst/teater on vajalik kui iga indiviidi eneseväljendus, vaja on Augusto Boali teatrikontseptsiooni vähemuste/rõhutute (nt koolikiusatute) sõnumi edastamiseks/aitamiseks, foorumteatrit, vahendit enese väljendamiseks, sublimatsiooniks.

Kunst kätkeb endas meie identiteeti, hoiab üleval meie eneseteadvust ja ajalugu, on järjepidevuse sümboliks.

Kunsti on vaja ka meelelahutamiseks, stressi maandamiseks, nautimiseks ja aja kulutamiseks, uute mõtete tekitamiseks, mõtlema panemiseks (mis aga ei tekita ühiskonnas kuigivõrd suurt kõlapinda/ei mõjuta (piisavalt?)).

Kuid Inimesed ei näe enam kunstnikku kui mingi erilise meediumi valdajat. Kunstniku nägemus maailmast on võrdne iga teise indiviidi omaga. Loeb tarkus, aga mitte enam loomingulisus. Kunstnik ei ole maailma täpsem/sügavam/… tunnetaja, vaid lihtsalt ühe eelnevalt mainitud kunsti funktsiooni elluviija, mis aga ei taga talle elitaarset/teistest erinevat n-ö seisust. Ja sellest ongi kahju. Sest minu jaoks on kunst midagi enamat kui pelgalt meelelahutus. Ja kunstnik (ikkgagi) millegi (minule) kättesaamatu tunnetaja/vahendaja.

Ma ei ütle muidugi, et asi on nii draamaatiline. NO99 töötab just seepärast, et me ei ela ideaalses liberaalses lääne kapitalistlikus demokraatias. Meil on korruptsiooni, ärakasutamist, silmakirjalikkust, omakasupüüdlikkust, ebavõrdsust. Aga mida lähemale me selle eesmärgi poole jõuame, seda enam muutub kunst kui “jõud” ebavajalikuks. Mida enam on võõrad kultuurid, võõrad inimesed, võõrad elutunnetused/maailmakäsitlused mulle lähemal, seda vähem vajan ma teatrit/kunsti kui uue vaate, uue maailmatunnetuse pakkujat.

Kunstist on saanud tagala, aga mitte (enam) eesliin.

PS! Mida maailma praegu tahab? Modernismi, tõde. Ja kunst on viimane asi, mis mulle tõde pakub. Kunst pakub just alternatiive, teist vaadet maailmale, jätab otsad lahtiseks, ei ütle otse. Aga ma tahan selgust, kindlameelsust, tuginemist, toetust, õigust, TÕDE kogu selle hulluksläinud infoküllases sõja(m)eelses maailmas. Ka seepärast tundub mulle, et kunst (selline, nagu see 20. sajandil oli) feilib.

PPS! Aga kas kunst/teater peab ikkagi tingimata olema alati seotud ühiskonna, tänepäevaga?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s