Kadunud külanarr

Kuidas jäädvustada sõprust?

Kuidas püüda sõprust?

Kuidas püüda igatsust?

Kuidas tabada igatsust?

Kuidas tabada kurbust?

Kuidas kujutada kurbust?

Lembri Uudu. Jah täpselt seda tulebki teha. Tuleb minna … Lembri Uudut püüdma. Eeva Mägi seda ka tegi.

Nüüd seisab minu ees veelgi ületamatum/ülesaamatum/ülepääsmatum/ülepääsematum ülesanne teatud hierarhiseeritud sõnadekogumi teel kirjeldada või edasi anda, kuidas ta selleni jõudis. Pean kohe alguses ära ütlema, et ma ei tea. Kui teaks, teeks ilmselt ise ka. Saan vaid oletada ja kirjeldada, kuidas antud dokumentaal on üles ehitatud ning milliseid mõtteid/seoseid/viiteid see minus tekitab. Tabamata ime (tsiteerides Vildet), jääb lõpuni (siiski) tabamata.

Kõik algab Pähklast, ühest väikesest ajahõlma vajunud külast Saaremaal. Kunagine kolhoos on lagunenud, inimesed lahkunud, majad looduse meelevalda unustatud. Jäänud on vaid hallid kogud tubades ja aiapeenarde ääres, kes vaikselt maailma kulgemisest hoolimata omaette (omas rütmis) segamatult toimetavad. Ilmselt toimetaks siiani, kui neile poleks külla tulnud üks kadunud hing, ammu lahkunud “külanarr” Lembri Uudu.

Nii-öelda külanarridega on üldse üks huvitav lugu. Alguses tundub, et tegu on lihtsate peiaritega, keda pole kellelegi vaja ning kes kõige sobimatumatel hetkedel kõige sobimatumalt tülitavad. Kuid hiljem selgub, et see sama inimene on tegelikult keegi, kes on hoidnud ühte kogukonda koos, keda kõik tunnevad ning kellega koos on igal elanikul oma lugu. Kelle kadumisel kaob ka midagi sellest kogukonnast, sellest maailmast, nendest inimestest. Nii on asi ka dokumentaali nähtamatu peategelase Lembri Uuduga. Alles lahkudes mõistavad filmi tegelased/küla elanikud, mida üks inimene (Lembri Uudu) neile tõeliselt tähendas.

Dokumentaal kulgebki läbi kuue eri inimese/perekonna, kellele on antud võimalus Lembri Uuduga uuesti kohtuda. Õigemini vaataja ise kehastub filmi vaadates selleks müstiliseks Lembri Uuduks, kellest pole muud midagi teada, kui et ta oli traktorist ning akordionimängija. Kõik tegelased pöörduvad otse kaamerasse (kui Uudu nöo poole) ning kõnetavad teda, kurdavad ja heietavad, küsivad ning vastavad.

Film viib meid maailma värvide ja kiiruse, elektroonika ja modernsuse taha, kus kõik on vaid halli varjundid, kuid just seetõttu kogetakse neid ehedamana. Ei ole segavaid faktoreid, pilkupüüdvaid reklaamtahvleid, on vaid igatsus, sõprus, kurbus ja rõõm, üksindus ja ühtsus, vanadus ja taassünd, mis on palju selgemad, eredamad, otsesemad, vahetumad. Vaadates läbi kaameraobjektiivi kõigile nendele inimestele silma, võib kogeda midagi kirjeldamatut, tabamata imet, teatavat puhtust või ehk isegi maailma ennast. Igatahes tasub kindlasti kõigil, kes seda veel teinud pole, ette võtta see 28 minutit ja 58 sekundit kestev teekond ning vaadata korrakski silma elule enesele. Kahetsema ei pea. Luban.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s