Arvustus: “Moonlight”

Loodus võib küll inimesed võrdsena luua, ent kas on sel mingit tähtsust, kui maailm ise ei võta meid võrdsetena vastu? Parafraseerides kauneid ameerikalikke loosungeid, võiks öelda, et kõik mehed sünnivad vabade ja võrdsetena, kuid mõned on siiski võrdsemad kui teised. Mis süü saab enese saatusel olla mustanahalisel poisil, kes on sündinud viletsasse perekonda, kus kahe vanema rolli peab täitma üksik uimastisõltlasest naine? Mugavustsoonis nautledes, on lihtne unustada, et vabadus olla mina ise, on privileeg, mis ei ole kättesaadav igaühele. Ka “Moonlighti” idee ja kontseptsiooni taga on mehed, kes on pidanud ennast läbi murdma, ennast tõestama, pääsemaks “privilegeeritud” maailma. Oma nüüdsest staatusest hoolimata on nad otsustanud jääda näoga mineviku poole, jutustades oma ja miljonite teiste lugusid läbi maagiliselt kõnetava kinokunsti.

Inimese vabadus lõppes ehk siis, kui ta puutus kokku teise inimesega. Armastatakse ju öelda, et inimene on karjaloom, kuigi mulle enesele tundub, et öeldes seda, ei saada ka ise päris täpselt aru, mida mõeldakse. Võib-olla mõeldakse selle all inimese loomulikku tahet olla osa ühiskonnast, isegi kui see võib mõjuda indiviidile laastavalt ja ebatervislikult. Muuta iseennast, et kellelegi meeldida ja sulanduda paremini sisse, tundub käibetõdede järgi rõveda eputusena – ehk ongi. Kuid kiputakse unustama, et sulandumine massi ei sõltu üldjuhul indiviidi tahtest, vaid see toimub pigem vahetult oma kogukonnaga kokku puutudes ja sellega koos üles kasvades. Ent kas loomulik sulandumine pakub inimhingele rahu, jääb ju ehk ikka soov leida oma identiteet? Või veel enam, kuidas toimida siis, kui tunned, et see, mida esindab õigena mass, on vastuolus sinu loomuga? Võiks ju uskuda, et õige tee on alati “Olla sina ise”, kuid taoliselt toimides vajab indiviid paradoksaalselt siiski ühiskonna tuge, sest ju ta siis tõesti on “karjaloom”.

Kanda maski, et jääda iseendaks, võib tunduda isegi Oscar Wilde’i ümberpööratud soovitusest hoolimata, vastuolulise taktikana, kuid mis muud ühel noorel ikka üle jääb, kui saatuse tahtel pole talle vabaduse trumpi kätte jagatud. Argine maski kandmine mõjub inimvaimule kurnavalt, see väsitab ja viib eemale asjadest, mis on päriselt olulised.

Üks koht, kus inimene saab oma maski eemaldada, on loodus. Seal vabaneb hinge kuulav kõrv ning kontakt sisekõnega muutub selgemaks kui kusagil mujal. “Moonlighti” tegelaste pääseteeks, argistest muredest vabastajaks, kujuneb meri koos seda võimendavate elementidega, nagu kuuvalgus, jahe tuul ja lainete kohin. Öise kuuvalguse käes justkui ei loe see päevane maskide mäng, nagu ütleb ka filmi kaunis tuumfraas: In moonlight black boys look blue.

“Moonlighti” lugu jääb algusest lõpuni väga intiimseks. Lavastaja idee mõjub vaatajale kui saladus, mida sosistatakse kõrva sooviga, et see kuhugi edasi ei jõuaks. Vaatajat tabatakse palvega ootamatult, ta lubab mitte rääkida, kuid teab, et salajutu hais on kiiresti leviv ning loodab väga, et tegelased ise teeksid õige valiku ning tuleksid oma looga välja. Vaataja ootab, et peategelane oleks kangelane, kes lööb otsustaval hetkel selja sirgu ning surub oma pilguga hoopis massi küüru. Kuid õige pea mõistab vaataja oma naiivsust ning julgustamise asemel, kutsub ta peategelast mõistlikkusele ja alalhoidlikkusele. Peategelane rahunebki, ta selg vajub taas küüru, silmad muutuvad raskeks ning jõuline mask läheb uuesti ette. Ehk selline see inimhinge diagnoos ongi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s