Mõtisklus 1: Teatri nihe humanitaariasse

Räägitakse, et Eesti teatripilt on väga mitmekesine, tase üllatavalt kõrge, inimesed käivad vaatamas, rahulduvad nähtuga. Kriitikud kiidavad. Ja tegijad teevad. Vahel rõõmuga. Vahel mitte.

Siiski näib olevat võimalik märgata Eesti teatrimaastikul/pildil üht kurvastamapanevat tendentsi. Nimelt tundub, et teatripraktikud ei mõtesta enam. Ja seda just väljaspool oma diskursust, väljaspool oma kunsti, oma maja, oma lava, oma tööd. Nad ei analüüsi enam ühiskonda, selles toimuvat, ei mõtiskle tavalise inimese ja tema tegevuse üle. Ei kirjuta arvamusi maailmas toimuvast, ei trügi pilti rääkimaks “Eesti asjast”. Ei proovi oma isiksusega ühiskonda suunata/juhtida/õpetada. Ei sõima populiste ega radikaalseid paremäärmuslasi (noh, meil on Mari-Liis Lill, aga…). Ei taha enam olla ühiskonna teerajajaid, suunanäitajad, mõtestajad, arvamusliidrid. Nende mõtestatud/tundmuslikud hoiakud/mõtted võivad (ja tihti väljenduvadki) lavastustes, etteastetes, nad väljendavad ennast läbi kunsti meediumi. Aga selle meediumil on oma hind – ta on tinglik, ta on (ikkagi) kunst.
Tundub, et tänapäeva ühiskond/inimene ei vaja allegooriaid, metafoore või peidetud vihjeid, sümboolset maailmakujutlust või teisetasandilist kriitikat, mida talle teatris pakutakse. See meeldib talle, ta mõtleb selle vastu, aga kodus loeb ikkagi Postimehe arvamusportaalist mõnda kirjutist, kuulab Vikerraadiost mõnda arutelu või vaatab heal juhul Plekktrummi (tänu millele mitmedki teatraalid on saanud edastada omi mõtteid – respect selle eest, Plekktrumm!). Aga ikkagi, mõelgem korra, millal võis viimati väljaspool mõnda kollast intervjuud lugeda mõne näitleja/lavastaja sisukamat mõtisklust/analüüsi/seisukohta või arvamust sellest, mis praegu maailmas toimub? Kui palju teatriinimesi käis see aasta Postimehe arvamusliidrite lõunal? Või osales Loomeliitude pleenumil? Kui palju teatraale võib leida selleaastaselt Arvamusfestivalilt?

Võiks küsida, et mis selles siis halba on? Inimesed on inimesed, kõik tahavad elada rahulikult, õnnelikult, oma tööd teha ja õhtul koju minna. Teatritöö on keeruline, ega ei jäägi palju aega üle mõtisklemiseks.
Tundub vaid, et teater on kaotamas selle ühiskondliku irdumise tõttu oma positsiooni. Sümboolset kapitali. Sümboolset võimu. Teater ja teatriinimesed ei ole enam a priori arvamusliidrid, neis ei nähta enam mingi teise maailmataju/nägemuse kandjaid. “Ah, mis ta ka teab, ta on vaid näitleja/lavastaja.” On see alati nii olnud? Mati Unt või Ants Lauter, Paul Pinna või Lydia Koidula, Voldemar Panso või Jüri Järvet…need nimed räägivad enda eest.

Nii toimubki teatri nihe humanitaariasse. Kui kunstiinimesed loobuvad oma rollist ühiskonnas olla teerajajad oma isiksuse ja mõtetega, siis astuvad sinna humanitaarid: ajaloolased, kultuuriteoreetikud, filosoofid, semiootikud, mõtisklejad. Rein Raud ja Mihhail Lotman, Tõnu Viik ja Marju Lepajõe tunduvad juba praegu omavat enam “võimu” kui nii mõnigi teatrijuht. Loomingulisus ei anna enam teatri kontekstis eesõigust. Humanitaarid murravad välja ülikoolidest, teatraalid sulguvad lavatagustesse. Kuid kui teater irdub ühiskonnast, siis ei ole talle enam midagi jäänud. Siis on ta vaid meelelahutus, mis ühes majas kella seitsme ajal toimub. Muud midagi. Muud midagi.

PS! Loomeliitude pleenumil Pärnus oli tõesti esinemas ka 2 noort näitlejat. Ja neid võib mujalgi täheldada. Aga mina küsin just vanade tegijate järele. Nende järele, kelle sõna ühiskonnas tähelepanelikumalt kuulataks ja kelle mõtteavaldus teatavat furoorigi võiks tekitada. Kus nad on? Miks nad ei taha öelda/küsida/otsida vastuseid? Jah, on Jaan Toominga lühikesed esseed nii ERR-i kui Postimehe portaalides ning NO99 tegevus, kuid need tunduvad olevat erandid keskpärasuse meres. Miks teised, mõned vägagi nimekad näitlejad/lavastajad/dramaturgid ei soovi astuda intellektuaali staatusesse? On see tõesti nii hirmutav/väsitav/tüütu?

One Reply to “Mõtisklus 1: Teatri nihe humanitaariasse”

  1. Mina ei näe probleemi. Minu meelest ongi parem, kui inimesed, kes ei tea asjadest midagi, ei räägigi neist. Need ajaloolased, semiootikud, poliitteadlased ja what not – nende töö on poliitikast ja ühiskonnast palju teada ning seega on nende arvamusavaldustel (üldiselt) mingi mõte ja kaal. Teatritegelaste arvamus on minu meelest aga täpselt võrdväärne näiteks tehasetöölise, ehitaja ja programmeerijaga. Miks on siis nende arvamust nii palju rohkem vaja? Kuna nad on kunstiinimesed ja see teeb nad kuidagi teistest tähtsamateks?

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s