Vabanemine (1)

Nüüdisinimene elab hetkest hetkesse üldiselt põnevat elu. Aga ta ei meenuta. Ei tõmbu enesesse, et hetki uuesti tajusfääris kogeda. Milline raisatud elamustepagas! Kuid ehk ongi hea, et tunnetame võimsalt vaid olemise hetkel. Mälestused on lihtsustatud, abstraktsed. Tunded on liig võimsad. “Kui meie kogetud tunded säiliksid, töötaksid teadvustamatuse sfääris ja liiguksid pidevalt edasi teadvusesse (nagu seda teeb mõte), siis oleks meie hingeelu niisugune paradiisi ja põrgu segu, et isegi kõige tugevam struktuur ei suudaks taluda seda pidevat rõõmu, kurbuse, solvumise, valu, armastuse, kadeduse, armukadeduse, kahjutunde, süütunde, hirmude, lootuste jne. ahelat.” (Lev Võgotski “Kunstifilosoofia”) Mina murduksin. Olemise hetkelgi olen langemise äärel. Ja alati, kui olen tasakaalu saavutanud, ihkan tagasi.  Vaid iseenesest võin leida olemise stabiilse muutumatult tunnetatava murdumise.

One Reply to “Vabanemine (1)”

  1. Meenutus. Mulle tundub siiski, et hetkest hetkesse elav nüüdisaegne indiviid on teatav ideaal/stereotüüp. Hea kriitika objekt. Ja Hollywoodi filmid (millest ühte juhtusin hiljuti vaatama) tunduvad rõhuvat just sellele aspektile, meenutusele. Kuidas? Kui nüüd mõelda, siis kõige ilustatumad kohad (koos vastava muusika ja valgusega) on tihtipeale need, mis rõhuvad teatavale üldinimlikule tundele. Sõprus, vendlus, isadus/emadus, armastus. Ja ei ole midagi teha, nad mõjuvad. Miks? Ehk seepärast, et nad on seotud (minu) meenutusega. Olgu teadvustamata, aga ikka olen ma võimeline vaid tundma seda universaalset tunnet ülekantuna enesele, oma elule, oma kogemusele, oma meenutuse läbi. Õunpuu “Sügisball” meeldis ja ei meeldinud mulle samal põhjusel. Tahtes näidata seda, et “kõikides nendes karpides elavad inimesed, kes tahavad olla õnnelikud” ei näidanud ta mulle halli mass või hetkest hetkesse kulgevaid eraldiseisvaid elusid, vaid vastupidi, ühelt poolt tõesti põnevaid, aga samas meenutusi, kibestumust ja tagasivaatamist täis inimesi, rikkudes seega (minu unelma?), et ma olen ainus, kes meenutab, mõtiskleb, vaatab tagasi, igatseb, elab uuesti läbi. Ta ei tõstnud mind vaatajana sellest “hallist massist” kõrgemale, et ma saaksin vaadata ja mõelda enda elu peale, vaid paigutas mind nende kõrvale.
    Aga jah, ma saan aru, et sa ilmselt ei ole üldse seda mõelnud (vähemalt mitte sellest aspektist). Üldiselt tahtsin lihtsalt mainida, et ka kõige seltskondlikum/elavam/rumalam/mõttetum inimene istub mingil ajal üksi oma voodis/toas/majas/toolil/pingil ja mõtleb enda ja oma elu üle. Meenutab. Ja elab uuesti läbi.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s