Tähelepanu kui moodne kapital

Kaasaegset maailma on iseloomustatud terminiga “infoajastu”. Liigses külluses voolab iga päev inimesteni seinast seina teavet, mis oma mahult ületab kõik hoomatavuse inimlikud piirid. Taoliste võimalustega maailm nõuab inimeselt kiiret kohanemisvõimet ja senisest  lahtisemat mõtteviisi. Olen veendunud, et inimmaailm ei ole selle uue ajastu pilli saatel veel õppinud mugavalt tantsima, ning suurte muutuste lõppu ega aeglustumist veel minu (vaimu)silmale ei paista.

Minu arvates toimus infoaajastu suurem alguspauk 1990. aastatel, interneti ja argise kübermaailma tekke ning levikuga, mil infomassiivid leidsid enesele silmapilkse tee iga uudishimuliku inimese arvutisse. Kuid arvuti oma füüsilise olemuse poolest on siiski juurtega masin, mis loob enda ümber piltlikult alalise infostaabi, välistades nende omadustega mobiilsuse, mis on üheks eelduseks totaalse infoühiskonna tekkeks. Kuid kõik see muutus mobiilse infoajastu sünniga 2007. aastal, kui ilmus esimene moodne nutitelefon. Apple’i Iphone lõi piiramatule infolevikule kõik eeldused – sündis maailm, nagu me seda täna tunneme, kogu inimsoo tarkus oli nüüd kõigest ühe Iphone’i hinna kaugusel.

Ka majanduselu ja kapital sidusis ennast rohkem infoajastuga. Industrialiseerunud õhtumaades liikusid töökohad üha enam informatsiooniga toimetavatesse valdkondadesse ning traditsioonilised, materiaalset kaupa haldavad, elualad jäid tahaplaanile. 20. sajandi lõpus settis ajakirjanduses ja ühiskonnas termin “informatsiooni majandus”, oli selge veendumus, et informatsioon saab olla väärt kapital, mistõttu kuulub võim nendele, kes haldavad informatsiooni levikut.
Ent 1997. aastal tembeldas ameerika intellektuaal Michael Goldhaber “informatsiooni majanduse” termini vastuoluliseks. Ta leidis, et kuna definitsiooni poolest peaks majandus olema inimtegevus, mille aluseks on piiratud ressursside haldamine, siis informatsioon, nagu eelnevalt mainitud, peaks reaalses maailmas olema väärtusetu, kuna veebis on seda praktiliselt piiramatult. Seetõttu hakkab aga Goldhaberit huvitama, mis on see, mis omandab lõputus kübermaailmas väärtuse, see miski, mis oleks piiratud ja ihaldatud. Goldhaber leiab, et selleks on aeg ja täpsemalt tähelepanu, mis muutub kübermaailmas ihaldatud ressursiks ning väärtuslikuks kapitaliks.

Benjamin Franklini (ehk tänapäeval üpriski trafaretne) fraas “Time is money” võtab kübermaailmas enesele uue vormi ning saavutab otsesema tähenduse kui kunagi varem. Nimelt kujundlikumas mõttes võrdub raha väärtus ajaga, mida me kasutame teatava hulga töö tegemiseks. Selle sama rahaga saame me hiljem, kellegi teise aega osta ning panna ta siis soovi korral kokkuleppeliselt mingiks ajaks tööle. Raha peaks oma idee poolest tegema elu lihtsamaks, see on justkui universaalne märgisüsteem, millega me saame näidata aja väärtust mingi kindla töö suhtes. (Tartu McDonald’si töötaja ühe tunni jagu aega maksab 3,53 eurot – https://www.cvkeskus.ee/view_jobad.php?job_id=469774&w=1)

Internetis on aga raha võtnud veel abstraktsema vormi, mis tuleneb muidugi kübermaailma enese abstraktsusest ja “pilvisest” olemusest. Raha kui klassikaline valuuta on oma olemuselt hääbumas ning selle kohale sobib internetis palju mugavamalt aeg. Internet toitub meie ajast, siin on see väärtuslik ja piiratud ressurss, mille kasutamine sõltub iga inimese enese vastutusest. Kuid missugune näeb välja turg, kus valuutaks on aeg? Kus kulutada oma piiratuid minuteid ja tunde? Kuhu suunata oma keskendumine? Siinkohal tulebki mängu Goldhaberi loodud termin “tähelepanumajandus” . Moodsa kübermaailma kapital, mille nimel käib võitlus ja millega teenusepakkujatele makstakse on tähelepanu.

Kogu moodne veebikeskkond on kui turuplats, kus põleb tihe konkurents meie tähelepanu võitmiseks ja hoidmiseks. Suurim tähelepanu reaalseks rahaks vormija on reklaamitööstus, kelle jaoks internet on kujunenud tuluparadiisiks. Võimalus kasutada etteprogrammeeritud botte, et leida just sobivaim publikum oma promole, on teinud reklaamid kordades efektiivsemaks. Reklaamid on kujundlikult võrgu- ja reaalmaailma valuutavahetuspunktid, kuhu kasutajad sisestavad oma aja, tähelepanu ja klikid ning reaalmaailma väljuvad reaalsed rahatähed. Seega vaadates võrku säärase nurga alt, on tähelepanu selle kütuseks ja toitjaks.
“Tähelepanumajandusest” on ka välja kujunenud tähelepanule toetuv kultuur, mis samuti on tihedalt seotud ning alguse saanud internetist. Eriti selgelt kajastub see sotsiaalmeedias, kus kasutaja kogu eksistentsi mõte sõltub sellest, kui palju ta saab tähelepanu. Sotsiaalmeedias “laiamist” võib mingil määral käsitleda isegi tööna, sest tähelepanuna saadud palk võib mingil hetkel isegi reaalses elus su rahakotti jõuda. On ju teada tuhandeid lugusid noortest (ja ka vanadest), kes oma veebiagarusega, on saavutanud üpriski muljetavaldava tuntuse ning saanud elukutselisteks “youtuberiteks” või Instagrami ja Facebooki staarideks. Muidugi on selle selgeks tagajärjeks see, et staaride kvantiteedi tõusuga, langeb ka nende kvaliteet madalamale kui eales varem. “Tähelepanumaailmas” ei ole edukas staar see, kelle sisu või mõte on silmapaistev, vaid oluline on klikkide arv. Hea näide sellest on ka 2016. aasta USA presidendivalimised, kus kandidaatidele ei toonud edu mitte konkreetsed poliitilised plaanid ja argumenteerimisoskus, vaid hoopis sõnadega paugutamine ja tähelepanu imemine.


Kuid minu kõige suurem probleem  “tähelepanumajandusega” on selle negatiivne mõju inimpsüühikale. Täpsemalt tahaksin ma keskenduda sotsiaalmeedia pahedele. Nimelt kaasneb sotsiaalmeediast tingitud tähelepanu otsingutega inimese võõrandumine iseendast. Mida ma selle all täpsemalt mõtlen, on see, et inimene ei esine sotsiaalmeedias mitte iseendana vaid oma enese loodud kuvandina, kellest otseloomulikult jäetakse negatiivse maiguga (kuid vägagi normaalsed) omadused välja. Kuvandi loomine ei ole midagi erilist, inimene on seda kogu aeg teinud (tavaliselt näiteks uute inimestega tutvudes), ent sotsiaalmeedias on teistmoodi see, et sellest kuvandist ei lasta lahti (uuest inimesest lastakse paratamatult lahti – kas ei kohtuta enam eales või muutub uus mingil hetkel paratamatult vanaks ja omaks). Ühesõnaga, muutub minu silmis inimene oma võrgukuvandist sõltuvaks, unustades, et see on vaid tema kuvand. Olles sõltuvuses oma veebikuvandist, kaotab inimene taju reaalsuse ja kübermaailma vahel, ta hakkab otsima oma reaalsetele probleemidele kunstlikke lohutusi, mida pakuvad oma funktsioonidega Facebook ja Instagram. Sul on halb päev, oled perega tülis ja tunned ennast üksikuna? Pole midagi, lae endast üks uus pilt Instagrammi ja tunne, kuidas sajad tuttavad peavad lugu veel vähemalt sinu välimusest.

Ent tähelepanuga pommitamine ei toimi ainult inimestevahelisel platvormil, vaid märkamatult toimub ka ebatervislikult tihe suhe sotsiaalmeedia ja inimese vahel. Nii veebilehed, kuid ka eriti just mobiilirakendused sotsmeediale, on peensusteni välja töödeldud, et meelitada sind investeerima iga vaba minutit nende lehele. Lõputult keritavad rakendused, ergutav punane notification, meelitava häälega kõlin, mis nii magusalt meenutab leivaahju kella – on vaid mõned näited kunstlikust partnerlusest, mis meil hoiavad meid oma kuvandikeskustega võrgus koos. Olen ka ise olnud taolises (ja minu silmis) ebatervislikus ja mõttetult palju aega imevas suhtes. See on vastuoluline sõltuvussuhe, kus me justkui oleme teadlikult selle tobedusest, ent ikkagi kasutame alati võimalust, et kontrollida, kas tal pole meile midagi uut öelda.

Eks see “tähelepanumajanduse” termin juba oma nimetusegi poolest kujuta üpriski pessimistlikku lähenemist moodsale infoajastule. Kõigile on selge, et infoajastul (ja sotsiaalmeedial koos sellega) on ka positiivseid külgi, kuid leian, et need on juba kõigile niigi teada ning nendest taas kirjutamine mõjuks trafaretsena. Mida ma selle kirjutisega eriti tahaksin rõhutada, on see, et meie aeg ja eriti tähelepanu, võivad küll tunduda abstraktsete kontseptsioonidena reaalmaailmas, ent sellest hoolimata on need tänapäeval väärtuslikuks ressursiks, millega tuleks teadlikult ümber käia. Seega teinekord, kui poole lugemise pealt rikub fantaasialennu telefoni hõrk kellahelin, siis unlockimise asemel, viska see parem padja alla.

LISALUGEMIST JA -VAATAMIST:

1) Michael H. Goldhaberi artikkel “Attention Shoppers!“, kus ta analüüsib minu kirjeldatud “tähelepanumajandust”

2) Põnev videoessee “Attention Economy – How They Addict Us?” – https://www.youtube.com/watch?v=50R21mblLb0

3) Videoanalüüs Instagrami negatiivsest mõjust – Instagram Is Ruining Your Life

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s