Hermann Nitsch – koletis või geenius?

Kuidas jõuda reaalse maailmani? Maailmani, mida varjutavad sõnad, sümbolid, märgid? Kuidas jõuda tagasi loomise staadiumisse, mil inimesel puudus võime kõnelda ning narratiive luua (mis röövis inimeselt selle nii igatsetud “siin-ja-praegu” tunde)? Kuidas tajuda maailma a priori? Saavutada taoistlik ühtsus maailma ja subjekti vahel?

Hermann Nitsch otsis sellele vastust terve oma elu. Otsib endiselt. Ja midagi ta leidis. Tema six-day-play, mis eesti keelde tõlkides oma võlu kaotaks (kuue-päeva-näidend), on samm selle saavutamise suunas. Konstantne müra, rõvendamatu hais, väljutamaajav maitse, külm surnud liha ning veri kõikjal ümber tundub olevat vale tee tõelisuse/maailma tunnetamise poole. Aga kas ikka on?

Hermann Nitsch. Tundub paradoksaalne, ehk isegi arrogantne kirjutada mehest, kes pidas sõnu/keelt mõttetuks, vähesuutlikuks, ületamist väärivaks. Pidas mõttetuks kogu sümbolismi. Ainuke viis Nitschi kogeda, teda mõista, on läbi tema enda. Ja mitte läib sümboolse tema, mitte läbi tema nime, pildi või video, vaid kohtudes tema enesega, osaledes ise tema aktsioonides. Vaid siis võib mõista Teda, Nitschi, Jumalat.

Paraku Nitsch Eestisse ilmselt ei satu ja kui satukski, siis tõenäoliselt vaid oma näituste, mitte aktsioonidega. Seega haigutab (minu ees) valik, kas loobuda kirjutamast, loobuda Nitschi seletamisest või teha seda siiski. Oma ignorantsuses valin viimase.

Nii et kuidas kirjutada Hermann Nitschist? Alustagem siis ikka klassikaliselt…

Nitsch on sündinud Viinis 29. augustil 1938, seega pea kogu tema noorust varjutas Teine maailmasõda. Koolis õppis ta kehvasti, oli väljakukkumise äärel. Pärast gümnaasiumi pääses ta (ühte) Viini kunstikooli tänu oma joonistamisandele. Seal kasvas tema huvi nii religiooni, kunstiajaloo, muusika kui ka filosoofia vastu. Juba 19-aastaselt valmis tema elutöö, six-day-play, mõisteline raamistik, mille poole ta edaspidi läbi erinevate aktsioonide, joonistuste ja muusikateoste liikus.

Peatselt, 60ndate algusaastatel, alustas ta erinevates põrandaalustes stuudiotes ja sõprade korterite oma aktsioonidega, mis alul kestsid 30 minutit, kuid mis iga aktsiooniga pikenesid kuni 1998. aastal toimunud aktsioon/rituaal/etenduseni, mille kogukestvus oli (nagu eelnevast ingliskeelsest terminist loogiliselt järeldada võiks) – kuus päeva.

Juba oma esimestest aktsioonidest peale kasutas Nitsch oma põhilisi elemente – verd, loomi, lõuendit/valget, sisikonda, vägivalda – mis jäid teda saatma terve karjääri jooksul. Kuigi aktsioonidel olid vaatajad/vaatlejad, ei takistanud miski neid osalemast selles orgiaalses ritualistlikus katarsiseotsingus. Neid pritsiti verega, väljaheidetega, tõugati, nad tundsid sarnaselt kogu selle sopa lõhna. Mitmed on hiljem tunnistanud, et tundsid mingit seletamatut tungi osaleda, oma raev välja valada ning sellesse “blasfeemiasse” sekkuda. Nitsch on ka ise põgusalt rääkinud enda aktsioonidest kui teatavast Freudilikust vabanemisest, sublimatsioonist, misläbi inimesed oma ihad ja soovid vabastada saavad.

Nagu ikka, tuleb ka Nitschi kujunemist ja temale omaseid elemente hinnata nende kujunemise keskkonnas. Seega 1960ndad. Aeg, mil modernism ja inimeste usk progressi hakkas lagunema. Novembris 1963 mõrvatakse Kennedy, aasta hiljem algab Vietnami sõda. Lausutakse “I have a dream…”, mis hiljem, 1968. aastal, mõrvatakse. Samal aastal tormavad Pariisis üliõpilased koos õppejõududega tänavale, et tõestada otsedemokraatia läbikukkumist, rahva esindamatust esindatuse printiibist hoolimata. Toimuvad sündmused, mis hiljem ajendavad Milan Kundera kirjutama üheks 20. sajandi mõjukamaks romaaniks peetud “Olemise talumatut kergust”. Ühesõnaga toimub totaalne mäss, teatav “ärkamine”, millest (ületähtsustades) ei jää puutumata pea miski. Ja selle kõige keskel sünnib (ka) Viini aktsionism. Sünnib natuke varem kui eelmanitud sündmused, juba 60ndate alguses, aga eks me kõik tea, et kunst käibki ühiskonnast (omajagu) ees.

Põgusalt peatudes Viini aktsionismil, mis ei moodustanud ühtset rühmitus/kooslust/ideoloogiat/visiooni, tuleks lihtsalt ära mainida veel kolm nime: Günter Brus (kes sai kuulsaks oma perfomance/aktsiooni “Kunst und Revolution” kaudu, hiljem masturbeerides ja lauldes Austria hümni), Otto Mühl (kes rajas eksiilis viibides kommuuni, kus lapsi kasvatasid kõik koos) ja Rudolf Schwarzkogler (kelle fotod kunstiliselt lagunevast/modifitseeritud kehadest on mõjuvad siiani). Kel huvi, siis (kasutades imelist eestindatud verbi) – guugeldagu.

Aga Nitschi juurde naastes… Eelneva põhjal võib oletada, et Nitschi tegevus, verega mängimine, toores liha ja ihu, sisikonna paljastamine – ühesõnaga vägivald keha/looma kallal, sisemise (seega tabu) nähtavaletoomine mõjus ümberkautsetele (liht)inimestele katastroofiliselt. Teda mõnitati, keelustati, tihti ei kaitsnud politsei rahvast tema eest, vaid teda rahva eest. Kohalikud ajalehed avalikustasid (tahtlikult?) tema koduaadressi. Inimesed ei mõistnud teda.

Kui ta kolmandat korda kohtu alla sattus ja silmapiiril terendas 6-kuuline vanglakaristus, oli viimane aeg lahkuda. Algselt Saksamaal täielikus vaesuses redutamine asendus järk-järgulise tuntuse kasvuga, ta reisis nii Euroopas kui USA-s, tegeles vaikselt oma kunstiga edasi, kuni 1971. aastal sai tema naine, kes oli Nitschi kunsti (ülim) austaja, suure päranduse, mille abil naasti Austriasse (riiki, mis oli tahtnud teda vangi panna) ning soetati Nitschi sünnilinnas Prinzendorfis mõis/loss, mis talle juba väiksest peale silma oli jäänud. See tehti kahe aastaga korda ja 1973. aastal avati. Asutati Nitschi fond, kogumaks raha aktsioonide ja lõpuks ka six-day-play enese läbiviimiseks (olgu siinkohal mainitud, et me võime vaid kujutleda seda kolossaalset summat, mis 1997 aastal six-day-play esietendusele kulus: 10 000 valget roosi, 1000 liitrit veini, sadu loomi ja verd, kõigile vaatajatele/osalejatele söök, 100-pealine koor ning pea sama suur orkester, kõige tipuks ka üks tank).

Paraku ei kulgenud kõik nii, nagu oleks võinud. Nitsch uskus, et nüüd on ta “vaba mees vabal maal” tegemaks mida iganes, kuid päris nii see ei läinud. Austria valitsus (mis oli siiski kordades liberaalsemaks muutunud võrreldes 60ndatega) ning kohalikud/üleriiklikud loomakaitsjad/(kunstivihkajad) tegid kõik, et teda takistada.

Kuid siis saabus see tõotatud 1998. aasta ja six-day-play esietendus. Ma võiksin pikalt kirjutada selle dramaturgilisest ülesehitusest, kus iga päev oli jagatud teemadeks keskendumaks eri mütoloogiatele ja sümbolsüsteemidele, iga päeva jaoks oli Nitsch loonud oma 8 tundi kestva helimaastiku, kõik sündmused, erinevad aktsioonid ja tegevused olid peensusteni paika pandud (kes siseneb kunas ja mis edasi juhtub). Kuid et päästa teid sellest kolossaalsest tekstimassiivist, mis niikuinii ei suuda adekvaatse kirjeldusena edasi anda, mis seal täpselt toimus, soovitan esiteks (kes ei ole seda veel teinud) guugeldada Herman Nitschi ennast, vaadata pilte ja videoid ning siis lugeda järgneval lingil avalduvat skripti/näidendit, kus on kirjas selle six-day-play kulgemine täpsemalt, kui mina suudaksin seda siin edasi anda. Väärt lugemine. Kindlasti.

http://www.nitsch.org/php/savebin_monitor.php?db_mysql=nitsch&table_mysql=pub2web&fieldname=485_WAC&fieldcontent=79377jeu

Kuid siiski. Järele mõeldes ei suuda ma ennast tagasi hoida väikest mõttelendu kirja panemast, mis Nitschi ja tema six-day-play peale mõeldes mõttesse tuleb. Pääsemine tekstimassiivist tundub paratamatult vältimatu. Kel huvi pole, võib siin lugemise lõpetada.

Nitschi elutöö, tema Gesamtkunstwerk, six-day-play. See kuuepäevane rituaal on midagi enneolematut, ürgset, rituaalset. Ja mitte iroonilis-sarkastilis-jäljendamis-rituaalset, vaid Tõeline Rituaal. Ühendades eneses erinevaid binaarseid opositsioone, loomise ja hävitamise, Dionysose ja Apolloni, Sõja ja Rahu, Vere ja valge roosi, sopa ja puhastumise, tekib teatav meeletu segadus, meeletu ülevus, mis kestab ja kestab, mida toetab müra, kakofooniline muusika. Kui Wagner tahtis oma Gesamtkunstwerkis ühendad vaid kolm – luule, muusika, näitemängu, siis Nitsch tahtis ühendada kõik viis meelt: maitsmine, kuulmine, puudutamine, nägemine ja haistmine. Vere ja toore liha maitse, kakofooniline tunde kestev müra/muusika, toores külm värskelt tapetud looma liha ja sisikond, maaliline maastik põldude ja mägedega koos paljaste inimeste, liitrite vere ja toore lihaga ning kogu seda kupatust saatev hais/lõhn ja maitse. 

Six-day-play on üles ehitatud erinevate traditsioonilis-ritualistlike sümbolite baasil. Nitsch üritas erinevaid Totaalseid sümboleid kombineerides luua midagi ülevat, midagi enamat. Ta kasutab neid sümboleid (ja eriti kristlikke) vaid seepärast, et nad on mõjuvad. Et nad on Sümbolid. Aga nende tähendus, nende kristlik olemus ei ole tema jaoks oluline. Sümbolid on vaid vahend selle ülevuse, katarsise, puhastumise, sümboli-/märgivaba maailmani jõudmiseks. Ja seal Tõelises maailmas, mõttevabas maailmas, lihtsalt kogetavas maailmas ei ole tähendusi, ei ole kristlust, ei ole sõda. Juba Derrida tõdes, et sõnad, märgid on vaid pete, mitte Ding an sich. Et me ei koge enam maailma ennast, vaid ainult selle representatsioone. See lahutamatu lõhe meie ja maailma vahel on sünnitanud valu, igatsuse tõelisuse järele, igatsuse vabaneda millestki, mida me kirjeldada ei oska, kuid mida iseloomustab/mille olemasolust annab märku see haiglane soov vabaneda, pääseda, tunda ennast taas vabana. Jõuda Gertrude Steini “roos on roos on roos on roos”-ini, jõuda tõeni, vabaduseni, maailma eneseni. Tunnetada seda veel kord. Korra. 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s