“Ideaalne päev”

Depressiivsus mõjub inimhingele laastavalt, see imeb sellest välja elutahte ning justkui surnumatja viskab labidaga lootusetust kui mulda peale. Sellegipoolest, võivad aga sünged meeleolud olla loominguliselt sügavaks inspiratsiooniallikaks. Masendus võib mõjuda kunstnikule valgustavalt (või pigem võtab see selle vastiku ereda kitšprojektori meil silme eest ära) ning avab tema loomingus uue tahu. Parimaid tragöödiad loovad inimesed, kelle endi elud on samuti traagilised. Lou Reedi laul Perfect Day on üks säärane tragöödia, mis ehk annab minu silmis kõige paremini edasi inimhinge meeleheitllikke meeleolusid.

Laul on ehk paljudele tuttav 1996. aasta kultusfilmist Trainspotting, mis keskendub šoti keskklassi noorte narkosõltlaste elustiilile ja moraalile. Film loob räpase narkokultuuri ümber kunstliku rokkstaariliku aura, kujutades oma peategelasi vabade ja kangekaelsete mässajatena, mistõttu paljud lihtsamad vaatajad süüdistasid autoreid uimastite propageerimises. Perfect Day kõlab täispikkuses ühes stseenis, kus filmi peategelane murrab oma lubadust ning ostab järjekordse doosi heroiini, mis sedapuhku viib ta haiglasse.

Lou Reed alustas uimastitega eksperimenteerimist juba 16-aastaselt, hiljem langes ta heroiinisõltuvusse. Oma kogemustest narkootikumidega on ta kirjutanud hulganisti laule ja luulet, millest mitmed annavad pigem edasi positiivselt joobunud meeleolusid. Üks taolistest lauludest on näiteks 1967. aasta Heroine, peale mille esitamist, šokeerisid teda fännid, kes teatasid, et nad just selle laulu peale olid hakanud ennast süstima. Reed oli hiljem selle laulu esitamisega tagasihoidlikum.

Perfect Day kirjutas ta juba uuel kümnendil (1972. aastal). See oli aeg, mil kontrakultuur kaugenes hipidest ning võttis uue ja tõsisema suuna.  29-aastaselt, toob ta kuulajani narkootikumidest räsitud mehe loo, millega minu kõrvus tasakaalustab ta kogu oma varasema “objektiivsuse” ja nooruslikult naiivse uljuse. Oma lauluga kulmineerib ta kogu oma kogemuse narkootikumidega kõigest 3 minuti ja 160 sõna sisse.

Lugu räägib päevast, mille autor veetis oma kihlatuga (hilisema abikaasaga) New Yorki Central Parkis. Oli tore päev – joodi oma armastatuga kokteile, külastati loomaaeda, käidi kinos – tüüpiline armunud noorpaari nädalavahetus. Ent laulu meloodiast kajastub selgelt sünge ja kurb toon, justkui midagi oleks jäämäe all valesti.  Sissejuhatus tagasihoidliku ja kurbadel klahvidel saatva klaveri poolt viib kuulaja meeleollu, milleks laulupealkiri mingilgi määra ette ei valmista. Õige pea lisandub klaverile autori õrn ja kurnatud hääl, mis aga kaunitest sõnadest hoolimata ei peta kedagi.

Laulu tuum peitubki kahes vastanduvas jõus – meloodias ja sõnades. Autor kasutab sõnakunsti, et luua enda uimastitest räsitud mina ümber petlik mask (tüüpiline nähtus depressiivsete inimeste juures), et vähemalt kuvand näeks välismaailmale muretu välja. Siiski on sõnad jõuetud, kui häälest ja instrumentidest peegeldub vastu masendus. Sõnal on küll suur jõud, kuid vaid siis, kui nende taga peitub tõde ja jutustaja usk.  

Tõeline tragöödia ei väljendu sõnades, vaid pigem toonides, tunnetuslikes emotsioonides ja mõtetes. Depressioonis olemist ei ole võimalik teisele inimesele kirjeldada, küll aga saab seda talle oma olekus edasi anda. Sõnad võivad petta, aga olekuga petmine on minu silmis võimatu. Lou Reed on oma laulus kujutanud tõelist masendust – sellist, millest sõnad saavad vaid valetada, kuid mille meloodia ei peta. Inimemotsioonid on müstilised, mõistus neid ei hooma, seetõttu ei suuda sõnad neid kunagi täpselt kirjeldada, ent võib-olla ongi selleks antud inimkonnale muusika.

Postscriptum: Pean ikka vajalikuks mainida, et kirjeldatud nägemus laulust, on puhtalt minu subjektiivne arvamus. Võimalik, et ka laulu autor ise on hoopis teistsuguste ideedega selle kirjutanud.
Postscriptum 2: Sõnade osas on ka tõsi see, et autor jõuab laulu sees oma masendava olukorra ülestunnistamiseni (nt. lõpulaused “You’re going to reep just what you sow” – “Sa lõikad seda, mida külvad”), kuid sellegipoolest usun ma, et kirjutise idee – võrrelda sõnade ja meloodia vahelist konflikti – peab ikkagi paika.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s