Mõtted teemal: “Kuidas armastada Eestit?” või täpsemalt “Kuidas armastada Eestit meie muusikute eeskujul”

Proloog

Neid ideid mõlgutades taipasin ma, et Valdur Mikita, pagan võtaks, on mu ära vandunud, ma olen liialt ehk tema mõttemaailmas kinni. On ju tema see, kes on mõtestanud Noor-Eesti enam kui saja aasta taguse loosungi “Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks” ümber “Oleme küll eurooplased, aga jäägem eestlasteks” . Eks kogu mu mõte keerleb ümber tema loomingu tuuma, mis taotleb eestlast, kelle ühes käes oleks nutitelefon ja teises seenenuga.

Kuidas armastada Eestit?

Üks kõige selgemaid probleeme Eesti ühiskonnas on emigratsioonist tingitud ajude väljavool ja rahvastiku vähenemine. Miks lähevad intelligentsed noored Eestist ära? Kas nad ei armasta meie riiki? On nad lihtsalt seiklushimulised? Tahavd nad palju pappi saada, mida kahjuks endine ENSV neile ei võmalda? Eks see ole natukene kõike. Üks mure noorele hingele on kindlasti see, et Eestis ja eriti väljaspool Tallinnat on paganama igav, mitte sittagi peale mandunud Eesti artistide ja jaanipäevade ei toimi. Teed teleka või arvuti lahti ja näed, mis toimub välismaal – põnev elu, kontserdid, festivalid, inimesi täis tänavad, melu jms. Ühesõnaga igav kindlasti ei hakka, kui üks tänav ära tüütab, lähed järgmisele. Mis ei peaks noorele ja leegitsevale vaimule selle juures meeldima? Eesti seda kahjuks ei paku (v.a mingil määral Tallinn). Mida siis sellises olukorras teha, miks ma peaksin üldse jääma Eestisse? Välismaal on ju niikuinii inimesed palju sõbralikumad, palgad kõrgemad ja paneelmajadega uputatud linnapilt ei aja oksele. Tekib küsimus, mida edasi? Kas seda kallist Eesti riigi projekti on üldse mõtet edasi ajada, kui teame, et statistika järgi on meie rahva ja kultuuri saatus suhteliselt lootusetu? Jõuan küsimuseni, kuidas siis armastada Eestit?

Armastus

Olen selles leeris, kes usub, et armastus on inimesele mõistmatu ehk see ei allu loogikale. Minu teooria on see, et inimene võib vastavalt oma seksuaalsusele armuda igaühte, vaja on vaid (olenevalt inimesest) kokkusattumusi. Kui inimest tabab armumispisik, siis saab temast taltsutamatu tunnete ori. Kõik eelnevad väited, nagu “ma ei armu eales sellistesse ja taolistesse” on tühised ja mõttetud – kõik on võimalik, armumine toimub seletamatult (kitšilt öeldes: maagiliselt). Mis on aga minu teooria juures kõige olulisem, on see, et inimese armastus võib olla tema tõekspidamistega vastuolus. Kõige klassikalisem näide sellest on eeskujulik ema, kes armastab oma last, olgugi et ta on näiteks narkomaan. Või siis näide lihtsast ja siirast abikaasast, kes armastab oma partnerit, olgugi et ta on vägivaldne mölakas. Mida ma tahan selle teooriaga öelda, on see, et taoline vastuoluline armastus kehtib ka tihtipeale riigi ja kultuuriga. Loogiliselt on ju võimatu armastada riiki, kus iga viies naine kannatab lähisuhtevägivalla all või riiki, mis reaalselt ei hakka kunagi oma saatust ise määrama, vaid peab lootma suurriikide heldusele. Kuidas on võimalik sellist riiki armastada? Arvan, et peame selleks pöörduma meie muusikute poole, alustades Tommy Cashist.

Tommy Cash

Tema stiili on nimetatud postisovetismi fetišeerimiseks. Minu silmis on see geniaalne – selle asemel, et neid paneelmaju, dressipükse ja slaavilisust häbeneda, tõstab Tommy Cash need esiplaanile ja hakkab neid hoopis seksualiseerima ja armastama. Tommy Cash on muidugi täielik äärmus meie postsovetliku ühiskonna armastamises, kui kuskilt alustada, siis ma soovitaksin teha jalutuskäike paneelmaja rajoonides ja õppida nendes ilu nägema neid nautides. If you can’t kill it, love it. Kokkuvõtvalt, mida Tommy Cash teeb, on see, et ta võtab meie riigi ja ühiskonna kõige sitemad omadused (postkommunistlikud üldjuhul) ning hakkab nendes nägema teatavat ilu, tuues need omalaadse irooniaga esiplaanile ning neid läänelikult seksualiseerides. (Pange tähele: meile omase elemendi läänelikuks muutmine)

Trad.Attack ja Metsareiv

Nüüd, kui Tommy Cash võtab meie negatiivsed omadused ja üritab neile uue tahu anda, siis teine liikumine, mis eesti kultuuri iseloomustab on n-ö juurte lahti tõmbamine ja juhtmeteks venitamine. Eks natsionalism ehk oma rahva eelistatud armastus ju seisnebki juurte ülistamises, kuid teadagi on meie traditsioonilised juured iga aastaga aina rohkem tuhmumas ja hääbumas, lääne pop- ja masskultuur surub peale. Üks võimalus aga sellele vastu hakata ja mida mina olen eriti täheldanud, on (mikitalikult) masskultuuri kollile meie rahvarõivaste selga surumine. Näiteks üritus nagu metsareiv… noh, nimigi räägib justkui enda eest, on võetud kivirähkilik iidne metsakultuur ning ühendatud see 1990. aastatel alguse saanud reivikultuuriga, minu arvates iseenesest päris võimas mõte – ühendada eestlaste kõikvõimas iidne mets 20. sajandi poptümpsuga…miks mitte? Teine hea näide on ilmselgelt Trad.Attack – vanad rahvalaulude salvestused ja instrumendid kohtuvad moodsate elektroonikaimedega ja mis on tulemuseks? Niivõrd ja kuivõrd kodumaine läbimüüdavus, T. H. Ilvese ülistus ja kontserdid Lõuna-Koreast Tšiilini. Fakk yea, Jaan’kese järgi annab täitsa tantsida ju.

Kokkuvõtteks

Mida ma öelda tahan, on see, et meie riik ja rahvas ei saa kunagi võtta üle vooruseid, mida imetlevad enda juures ameeriklased, venelased või sakslased, kuid mida me teha saame on luua oma voorustesüsteem ehk näiteks omadused, mida britid häbeneksid, võiksid valmistada eestlastele hoopis uhkust. Oma väiksus, kummalised toidud, primitiivsed juured, funktsionalistlik nõukogude arhitektuur, kommunistidest vanavanemad – ehk need asjad ei olegi nii hullud vaid hoopis imetlusväärsed.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s