Ood teatrile ilma teatrita ehk kas teater on kujutamine või olemine?

Peter Brooki kuulsate sõnade järgi on lava tühi ruum, kust ühe inimese läbi kõndides ja teise vaadates võibki seda juba teatriks nimetada (Brook, 1968). Kuid see, mida me nende sõnade all mõtleme, on midagi hoopis muud. Avastan end tihti teatrisaalis istudes mõttelt, mis oleks, kui näitleja ei peaks mängima. Mis siis, kui ta tunneks päriselt kõike seda, millest ta räägib, mida ta neljanda seina taga ette kannab? Kas teatri mõte ongi jäljendada päris elu? Kas teater peabki olema mäng? Kui kaugele saab minna teatris tõega? Mida tähendab katarsis? Mis vahenditega sinna jõuda?

Teater on Eesti õigekeelsussõnaraamatu järgi piltlikult öeldes teesklus, tembutus; vaatamisväärne sündmus. Ja selle järgi võiks Vanemuine vabalt ollagi teater. Sellel Tartu linna etendusasutusel, mis mõiste järgi passib täiuslikult esindama sõna teater selle kõige otsesemas tähenduses, jääb minu jaoks siiski väga palju puudu, et täita teatri eesmärke. Mis on siis teatri eesmärk? Kas jutustada lugusid möödunud ajast kusagil kaugel, neljanda seina taga, kuhu ükski liige publikust ei küündi? Kas mängida vahvaid komöödiaid, et pärast rasket tööpäeva oleks, kuhu minna. Või etendada masendavaid tragöödiaid, mille lõpus iga enesest lugupidav neiu ka ühe pisara valab? Kas teater peaks olema see koht, kuhu uhked preilid ja prouad oma uusi teemante ja sametkleite näitama tulevad, sest kinos pole ju vaheaega. Kas teater peab olema see koht, kuhu uhked härrad tulevad oma pakse rahakotte kalli viski peale kulutama ja oma daame käekõrval kõnnitama?

„Teater muutub pentsikult kohmakaks, küündimatuks ja armetuks iga kord, kui läheb vaja suurt hulka mehi ja krigisevaid masinaid, et meid ühest kohast teise viia, või kui tegevuse maailmast mõtte maailma siirdumist tuleb tähistada igasuguste võtetega – muusikaga, valguse muutumisega või poodiumile ronimisega“ (Brook, 1968, lk 72). Tahan kirjeldada armetut teatrit Eestis. Vanemuise mängukavas on siiani 1963. aastasse toodud „Kahe isanda teener“. Richard Beani tekst ei pretendeerigi millegile muule, kui farss olemisele. Vanemuise tükk koosneb aga maailmast, mis on kokku klopsitud kahest papiseinast ning tegelastest, kes ropendavad ning viskavad labast nalja. Mulle tundub, et ükski näitleja oma tööd selles tükis ei naudi. Tegelikkus võib olla muidugi midagi muud, sest ajakirjanduses ilmunud arvustustest väga otsest kriitikat välja ei loe, pigem ollakse lavastuse ja näitlejatöödega rahul. Mina näen aga mustrit. Niipea, kui teater või indiviid vaevleb rahahädas, tuuakse mängukavva mõni armetu farss. Et publikul igav ei hakkaks, pikitakse teksti vahele muusikalisi vahemänge või tantsulisi etteasteid. Selge on, et farsis ei ole iseenesest midagi halba, kui kunsti tõeliselt vallata, olla meisterlik ning maitsekas. Kuid rahahädas meister on halvem kui ükskõik milline amatöör, kes laval tõeliselt põleb ja iga hetke läbi tunnetab.

,,Ma tean, kallis teater, et sa oled enamasti ajaraisk ja, ütleme otse, mõttetu sitt, imelik teesklus, surnud kultuuriline harjumus, aga ma tean ka seda, mis sa olla võid. Ma olen seda omal nahal kogenud. Selle kirjeldamiseks kõlbabki ainult üks sõna: ime.” Jim Ashilevi tsitaat raamatust „Armastuskirju teatrile“ pani mind mõtlema, millal olen mina tundnud teatris seda, milleks ta tegelikult võimeline on. Seda, miks teater mind üldse paelub… kuidas ta võib meid maast üles tõsta ja pärast natuke parema inimesena tagasi asetada. Ja muidugi, kuigi see kõik on väga idealistlik kujutlus sellest, mis võiks olla teater ja seda juhtub väga harva, aga ometi ta juhtub. Kui teatril on potentsiaal tungida inimese teadvuse alumistesse kihtidesse, siis miks piirduda pelgalt lugude jutustamisega? Kui aga lugu ise suudab tungida kuskile sügavale, nagu näiteks minu jaoks VAT teatri „Brand“, siis peab seal järelikult olema midagi veel. „Brand“ on ju iseenesest lugu, mis tänapäeval mind isiklikult ei kõnetaks. Ma ei ole usklik ning ma ei vaeva end iga päev küsimustega, millele Ibseni draama peategelane vastuseid otsis. Ometi tundus, et Brandi kõik-või-mitte-midagi suhtumine kandus edasi Uukkivi mängu niisuguse intensiivsuse ja siirusena, mis publikut mõjutas. Kas näitlejate sisemine põlemine või puhtmehaaniline lavastuse konstruktsioon suudab indiviidile korda minna? Kas millegi tegemise taga on reaalsus või suur must tühimik? Kui on tühimik, siis ei saa ta meile midagi öelda, täita seda igavest püüdlust olla hea või parem.

Nii Artaud kui ka Brook olid mures teatrikunsti degradeerumine ning mandumise pärast. Nad nägid oma ajas, et teater on tegelikult palju enamaks võimeline, kui ta taotleb. Mina näen, et teater saab teha isegi rohkem kui ta praegu NO99 näitel teeb. NO on teinud ühe lavastuse, mis ühiskonda tõeliselt mõjutas. „Ühtne Eesti suurkogu“ mängis ebamäärasel alal, mis ei olnud lõpuni teater nagu me seda tunneme. Suurkogu astus sammu päris elule lähemale. Kuna tegu oli ühiskonnale tol hetkel nii olulise teemaga, pandi seda suures mastaabis tähele. Aga ma küsin, miks ei võiks kogu teater astuda seda sammu päris elule lähemale? Miks ta laseb endal manduda? „Mandumist takistab kestev püüdlus millegi ülima poole. Millegi, mis on parem sellest, mis parasjagu kätte on võideldud. Kui üks lavastus on edukalt etendunud, ei jääda selle vormi ja sisu juurde pidama, vaid otsitakse uusi väljendusviise, mis on paremad kui käesolev“ (Artaud). Miks siis ei püüelda selle poole, et teater päriselt ka mõjuks vaatajale. Koos kunstiga mandub ka rahvas: „vaid 25% 14–24-aastastest noorest on täiesti nõus, et teater on oluline osa Eesti kultuurist. Järgmises vanuserühmas ehk vanuses 25–34 on see 35%. Noorte meelisžanriks teatris on komöödia – seda soovitakse vaadata kõige enam. Vähemoluliseks peavad teatriskäijad seda, et teater peaks sekkuma poliitikasse, peegeldama ühiskonnaelu probleeme ning tegelema uute väljendusvormide ja -vahendite otsimisega“ (Kivirähk, 2016). Miks ei ole pärast suurkogu keskmine eestlane midagi NO99-st kuulnud? Miks käiakse küll palju teatris, aga ei püüelda ideaalsema, parema, elusama teatri poole? Publik on ajapikku õppinud leppima, et teater on raha ori. Isegi kriitikud ei jaksa enam haukuda. Mõeldakse: „Las teevad, kuidagi peavad nad ju raha teenima…“

90ndatel ei pidanud teater enam sisaldama metafoori, kandma rahvuslikku eneseteadvust, tuletama eestlastele meelde, et nad on eestlased. Kui Šapiro oleks üheksakümnendatel või hiljem lavastanud Tšehhovi „Kolme õde“ ja asetanud Olga, Maša ja Irina sinises, mustas ja valges kleidis, täpselt õiges järjekorras lavale oma lõpumonolooge esitama, oleks inimesed ta lihtsalt välja naernud. Taoline mäng kujunditega, totaalne kujundi ülevus, ei olnud siis enam samal moel võimalik. Pidi hakkama leiutama uusi mooduseid, kuidas publiku naha alla pugeda, kuidas teha teatrit nii, et sellel oleks mingi suurem eesmärk kui meelelahutus. Brooki sõnul on kooslus poeesiast, ilust, maagiast ning ülevusest see, mis teeb teatrist teatri. Paljud institutsioonid, mida riik siiani toetab, pole just kuigi palju muutunud juba mitmeid kümneid aastaid (välja arvatud hetkelised pursked, mida on vedanud üksikud lavastajad).  Igal ajastul on oma teater, mis sobib täiuslikult just antud konteksti, asetub veatult mosaiiki, milleks on ühiskond. Selline teater ei mõju võõrkehana, möödunud aja tagaigatsemisena, vaid on inspireeritud praegusest hetkest.

Üheksakümnendate lõpul tekkisid teatrid, mis tol ajal kõnetasid, leidsid selle uue soone, mida mööda inimesteni jõuda, praeguseks ei ole enam ükski neist täies elujõus. On vaja leida midagi uut. Toon näiteks Von Krahli. Luule Epner kirjeldab teda kui alternatiivset, eksperimentaalset ning avangardistlikku teatrit. Aga mida need kolm märksõna tegelikult tähendavad? Eesmärk midagi uut tehes ei ole ju kunagi olla avangardne või alternatiivne. Igal juhul ei ole asi vormiliselt uues. Uusi suundi otsitakse püüeldes uue vaimsuse, harmoonia poole. Mäss mässu pärast on pelgalt vaatemäng, mis ei tooks oodatud tagajärgi. „Grotowski usub, et teater ei saa olla eesmärk omaette, nagu tants või muusika teatavates dervišite usulahkudes, nii on ka teater vahend, enese tundmaõppimise vahend, lunastuse võimalus“ (Brook, 1968, lk 53). Peeter Jalakas ise on öelnud, et „ka ilma vorme lammutamata võid manduda käibetõdede kinnitajaks. Mis vormi või formaadi sa oma asja kuulutamiseks valid, saab selgeks siis, kui sa tead, mida sa kuulutada tahad. Mõne idee või valu kujutamiseks võib traditsiooniline loojutustamine olla parim, vahel jällegi mitte. Kuna piirid on erinevate stiilide vahel hägusad ja kogu arsenal on kõigile käepärast, siis tuleb otsustada sõnumi järgi: kas nuga või kahur“ (Jalakas, 2016. Postimees).

Mul on olnud kogemusi teatris, kus tõsiasi, et miski mulle vaatajana päriselt korda läks, ei ole kuidagi seletatav lavastuse loost (narratiivist) kui sellisest lähtuvalt. Laval tekkiv seisund saab minu kui vaataja seisundiks. Lavastus ei ole allutatud lingvistilisele märgisüsteemile, vaid teeb sellega koostööd. See on teater, mis annab meile andeks meie tühisuse. Seda ei saa ega tohi välja öelda. Vaataja peab ise selleni jõudma. Vormi vaatepunktist võib põhimõtteliselt toimuda kõike. Võivad seguneda tants, laul, tekst, pilt, heli, valgus, jne. Aga kas asi on üldse selles? Ma arvan, et asi on milleski palju sügavamas. Asi on sisus. Lavastamine kui selline on pelgalt meedium millegi edastamiseks (mis see ’midagi’ on, on juba teine küsimus). Seda võib teha mistahes vahenditega. „Teater peaks sisaldama pihtas-põhjas paradokse, teravnurki, ootamatuid allegooriaid, peaks taevavõlvini paiskama, vastu maad virutama või lihtsalt hormoonipunba käima tõmbama. Oluline pole mitte see, mida välja öeldakse, vaid see, mida need rüvedad sõnad tähendavad“ (Maimik, 2014).

Kasutatud allikad:

ARTAUD, A.  „Esseid ja kirju“ 1975

ASHILEVI, J.  „Armastuskirju teatrile“ 2016

BROOK, P. „The Empty Space.“ 1968

EPNER, L. „Žilett“ 2014

MAIMIK, A. „Žilett“ 2014

JALAKAS, P.,  KOLDITS, M.  „Kui ei riski, ei ole see kunst“  Postimees, 2016.  http://www.vonkrahl.ee/peeter-jalakas-mart-koldits-intervjuu-postimehes-august-2016/

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s