Püüdes mõista õunu ja kuningannasid

Ma olen ikka teinekord ihanud näha teiste inimeste elu, olen soovinud omada võimet kuulda nende sisemonoloogi, vaadelda ja analüüsida nende argielu, kujunemist, probleeme ja rõõme ning seda, kuidas nad neile reageerivad. Ega keegi vist ei jaksa kogu aeg ainult enda sisehäält kuulata. Sellistel hetkedel on mulle ikka tark tundunud haarata raamat, vaadata filmi või – mis kõige etem – minna teatrisse. Küll aga pole mulle varem osutunud võimalikuks külastada teatrietendust moel, mil tegin seda 7. mail. Nimelt sain noorte teatrihuviliste salasoove rahuldava Arvustuste öö ürituse raames võimaluse vaadata ja analüüsida Hendrik Toompere juuniori lavastust „Väljaheitmine“ täiesti uudsel viisil. Lisaks üritusest enesest ammutatud komplektile elamustele ning õpetustele, mis sellest maiööst kaasa võtan, tasub antud lavastus veel omakorda täiesti eraldiseisva elamusena välja tuua. „Väljaheitmine“ on just sedalaadi ülesehitusega näidend, misläbi vaadelda ühe noore mehe sise- ning väliselu jahmatavalt lähedalt. Ja veel millise mehe – Ida-Euroopa immigrandi kohanemisaastate odüsseia suures Londonis. Sellest – ning ka näidendi mahukusest ja pikkusest – tingituna näib Marius Ivaškeviciuse näidend iseenesest võrdlemisi raske dramaturgiana, mida kandvalt ning kaasahaaravalt lavastada. Hendrik Toompere juunior suutis oma lavastusega aga mind etenduse lõpuks tundma panna justkui oleksin söönud mitmekäigulise – kui etenduse vaatuste järgi arvestada, siis kolmekäigulise – gurmee-õhtusöögi.

Ehkki mulle pole tavaks saali minnes suhtuda lavastustesse eelarvamustega, on siiski märkimisväärselt üllatav, et Hendrik Toompere juunior, kelle jaoks vähemalt minu teada on antud tükk esimene suur lavastus, on valmis saanud haarava meistriteosega. Lavastaja on terviku käsutusse hoomanud ning läbi mõelnud mitmed olulised aspektid: näitlejad, mahukas dramaturgia, valgustus, muusikaline kujundus, lavaruumi mitmetasandiline kasutamine. Kui me vaatame seda lavastust kui jalgratast, siis Hendrik Toompere juunior on justkui mitmest iseseisvalt omanäolisest jupist-mehhanismist kokku meisterdanud efektselt töötava instrumendi, kus, hoolimata juppide iseseisvast särast, on tagatud terviklik harmoonia. Ei varjuta live-bändi jõuline muusikaline kujundus laval arenevat lugu, ei domineeri mitmetasandiline lavakujundus näitlejatöö meisterlikkuse üle. Nagu õlitatud keravälk. Ja see maagiline teatriõli Toompere rattale on muidugi tugev näitlejatöö. Ehkki tegemist on eelkõige ühe noore inimese, immigrandi kujunemislooga võõras keskkonnas, oli lavastusse minu arvates kaasatud kogu selle 15 aasta pikkuse ajastu olemuse hõng, ühe põlvkonna eneseleidmise atmosfäär ning seda läbi Londoni olmeelu detailide (piimapudelite hommikune tühjendamine, McDonaldsi põrandapesijate miimika, Coca-Cola purkide lendlemine, Windowsi legendaarne tunnusmuusika, isikutüüpidele omased riietusstiilid) ning erinevate seltskonnakihtide ja paikade kujutamise (no mõelge vaid, identiteedivargast pokšijõmmist kuninganna Elizabethini, sillaalusest urkast roosadest flamingodest tulvil luksuskorterini). Näib, et lavastaja ning näitlejad on nautinud leidlike pisidetailide kaasamist – kohe alguses saali sisenedes kääksutas anonüümne tolgus laval prügikasti kõrval suupillil „Kaugel, kus on minu kodu“ meloodiat, etenduse käigus tõtles lavalt ootamatu tempokusega üle ka Draamateatri publikuteenindaja, Sigatüükast oli kohale lennanud peaaegu autentne Harry Potter, vaikiva, kuid pilguga paikapaineva tegelasena uitas lava mööda ringi oma minimalismis vapustavalt koomilisena mõjuv Suurbritannia kuninganna ning muidugi Freddie Mercury ebajumalalik olemus ja muusika üle kõige. Mercury oli ühtlasi ka nii dramaturgiliselt kui lavastuslikult üks kõige hämarama olemusega tegelane, kelle puhul on raske nüüdki määratleda, oli ta Benile ingliks või deemoniks. Kõiki detaile arvesse võttes oli lavastuses kaasahaaravais doosides olemas nooruslik entusiasm, kärts, mürts ja tsirkus ning teisalt eksistentsiaalne mõõde, teater kui mõtestamis- ja õpetamiskunst. Kahtlemata on seesugust tükki meie teatri lavadele vaja praegusel ajal, mil aktuaalseks teemaks on immigratsioon ning erisuguste inimeste mõistmine. Teater on selleks alati andnud suurepärase võimaluse, seda silmapaistvalt ka antud lavastuse puhul.

Rääkides näitlejatest ning rollisooritustest ei saa jätta imetlemata Kristo Viidingut. Peategelast kujutanud näitleja vedas kolmevaatuselist etendust hoogsa rakendina ning vastupidiselt loogilisele oletusele, et etenduse käigus peaks ju jõud mõnevõrra raugema, näis mulle, et iga vaatusega muutus karakter köitvamaks,  näitleja meisterlikumaks. Näitleja keha ja vaim olid mõlemad rolli teenistuses – lihaste pinguldumine ning näo miimika olles omaette vaatepildiks, Beni rolli andis Viiding edasi terve olemusega. Ja mitte vaid selle ühe autokastist kukkunud õuna karakteri, vaid terviklikult ühe mehe arenemise 15 aasta jooksul. Esialgu kummalisena ning veidi võõristavana mõjunud valjuhäälne sisemonoloog õigustas end etenduse käigus, pani sellele võõrale mehele kaasa tundma ning temas valitsevat maailma mõistma. Mõistma teist inimest, mis ongi minu arvates teatri üks suurimaid eesmärke. Ka etenduse kulminatsioonis toimus vaatajate ees vastuoludest tulvil mõistmine kahe mehe – immigrant Beni ning inglise härrasmehe Harry – vahel, kes olid teineteist 15 aastat kättemaksuiha tuules taga ajanud. Ivo Uukkivi poolt kehastatud härrasmees mõjus esimese kahe vaatuse jooksul hämara anonüümse luupainajana, kuid kolmandas vaatuses pani tema murest vaevatud pilk kogu lugu ümber hindama. Kahe titaani kohtumisel langesid aga loorid müstifitseeritud oponendilt, tekkis inimlik samastumine, vaevatud pilkude vaheline mõistmine. Nagu ka peategelane ise antud situatsiooni kommenteeris: “Siin ongi suurim kokkupõrge inimkonnas“.

Võrdselt põnevad olid ka teised näitlejad oma iseloomukates kõrvalrollides, esitades ning samastudes erinevate inimtüüpidega – iseteadliku Egle häbitunne ning mandumine I. Saluranna esituses, N. Bentsleri Vandaali tugev karakter, kes kujunes koduseks ning muutumatuks läbi lavastuse nii Beni kui publiku jaoks, erihõngulised naiskarakterid L. Saaremäeli kehastatuna, vaimukusega nii sõpru kui vaenlasi kujutanud J. Tiidus ja M. Luik ning kasvõi võrdlemisi minimaalseis rollides siiski säravate ning meeldejäävatena esinenud K. Nigula ja C. Rajaveer.

Draamateatri suures saalis on võimalik kogeda suursugust, tugevat, kohati brutaalsuseni kalduvat meistriteost, kuid kaugeltki mitte ainult seda – antud lavastuses on samavõrra olemas puudutav mõtlemapanevus, oma valu- ja vaikusekohad ning narratiiviülesem olemus. Paraku paneb see mind ka fakti ette, et kõike, mis silma, kõrva ja hinge rõõmustas või puudutas, on võimatu tagantjärele kajastuses tabada. Ilmselt on siinpuhul minu peas lavastus edasi arenenud, kinnistunud ning sedavõrd mõtlemapanevaks saanud ka tänu Arvustuste ööl peetud aruteludele ning väitlustele teiste kogemusenautijatega kevadöises teatriõhus. „Väljaheitmisest“ sain aga ühe kroonika elamusi ja mõtteid, millele tuginedes uurida ja püüda mõista inimesi enda kõrval ning eemal: autokastist kukkunud õunu, vaevatud pilguga inglise härrasmehi, dressides ringi trallitavaid vandaale, end identifitseerida püüdvaid noori ja Kuningannat (nii toda legendaarset lauljat kui ka monarhi).

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s