Nekretiin

Eriti loll ja surnud ka veel – seda mina tõeliselt olen. Enne veel, kui minu karedad masstoodangu sussid end koos minu enesega püsti viskasid, suutsin korda saata viis kanget vägitegu, milledest järgnevates lõikudes pajatada soovingi.

*

Tol kõledal kesaõhtal, kui lõoke veel lõbusasti laulda lõõritas, hiilisin mina naabri-Kaia rõdu all nagu mingi kalanäljas kõuts. Sülg voolamas mu lopsakailt huulilt, silmis kisendamas hele leek – nõnna tuline oli minu iha tolle neidise järele seal ülal kumava aknaraami taguses voodis.

Kibe käes, hakkasin hauduma kava, mille järgi end ülevale kantseldada. Vaatasin mina, näed, viinaväät kasvamas otse maast aknatagusele paigale, säältkaudu võiksin neiu manu ronida. Tabas mind aga kummaline idee, et mispärast nõnnaviisi higistada, kui taskus telefoongi käepärast ning too lausa kõnevalmis on. Egas ju ometi mõni pime keskaeg ole, mil rüütel armastatu rõdu all haukuma ja ronima peab. Nüüd aga tõmba vaid kõnetraati ja asi vask! Teiselt küljelt … Vääriline tütrik nõuab väärilist kohtlemist, mis tähendab pingutusterohket sisenemist rõduava läbi. Justament nõnna jäi, alustasin turnimisega nagu armuuimas mees muiste.

Oh toda rõõmu, mõtlesin veel mina, kui naabri-Kaia juba minu sülis ohkib ja puhkib, sest tal nõnna kena seal istu on, ja mina sealsamas nõnna õndsalt naeratada muigan, tema pehmed ehakuma tooni huuled minu hellasid õlgasid hellitavad, kevadõunalaadsed rinnad vasta minu rinda surut … Saaks samuti seda sumedat häält mina juba kuulma …

Algasingi siis ronimisretkega. Haarasin esimesest ettejuhtuvast väädist kinni, vasemaga upitasin piidast krabama, tõstsin end jõu ja jaksuga aina ülespoole ning enne, kui jõudsin öelda „tere-tere, kanapere”, olin rõduveerel. See turnimine oligi minu vägitegu numbriga üks.

Aknast paistis tahahoidlik valgus, ilmselt vahaküünla leegist. Oi, kuidas minu pisikene poisisüda nüüd kepeldama hakkas, nagu mõni kellapendel keskpäevatunnil. Seda rohkem kibelesin mina uksest sisse. Ent vahi – lukk ees justkui mõnel vangikongil! Võtit mul muidugi mõista polnud, ainult üks omaenese kuuri avamise tarvis. Milliseid abinõusid nüüd tarvitada, mõtlesin sääl jahedas ööõhus. Nimelt jaheduse tõttu jõudsingi oma teise vägiteo äraarvamiseni. See leidis aset nõnna.

Aeg-ajalt olin mina oma käsi hingeõhuga soojas hoidnud. Heilus oli niivõrd kuum, et sulata sellega kas või rauda nagu sepp. Sel mõttel hankisingi tagataskust oma võtme ning algasin peale puhumisega. Hõbemetall aina soojenes, kuni muutus esmalt oranžikaks ning seejärel lausa valgeks – ja pehmeks otsekui sulajuust. Siis oligi paras moment katseks. Pistsin sulanud võtme ettevaatlikult lukuauku, ise õnnestumist lootes hinge pidades. Vahi imet! Enne, kui jõudsin silmagi pilgutada, oli uus võti keeramiseks valminenud.

Kolme vaikse klõpsuga keerasin tolle valge pleekinud rõduukse lahti. Muidugi ei avanud ma seda otsemaid, jäin igaks juhuks hetkeks valvele, piilusin praost sisse. Hetke passinud, libistasin sisse oma pahema jala ning kükitasin. Tundus, et tütriku ase on toa nurgas riidekapi varjus. Siit ei avanenud sinna mitte hea vaade. Selline asjaolu oli mulle tegelikkuses päris kasutoov – sain märkamatult sisse volksata.

Pehmelt liikusin tolle suuremat tüüpi kapi suunas. Kõrv tabas aga mingi helilise ime, mis mu meeled hetkeks seisatas. Oli see naabritüdruku hingamine? Oli see taevalise faunikoori pasunahüüd? Ei osanud mina vahet teha … Üks oli aga kindlamast kindel, ruttu edasi ja asja kallale!

Teel rõduuksest voodiservani sooritasin nüüd juba järjekorras kolmanda vägeva vägiteo. Nimelt oli sel teel mulle veel takistusi varrukast tõmmata. Aset  oli karauulimas naabri-Kaia triibuline kõuts Mitte. Kaua olen mina mõtelnud, mistõttu kassile selline nimi – parimaks lahenduseks olen leidnud, et ju siis on loomal negatiivse maiguga nägu ees, mis justkui alati kuulutaks: mitte nii, mitte seda, mitte mulle ja nii edasi … Sõnaga, selle kõutsi tõttu pidingi otsetee asemel ringiga minema. See ei tähendanud trajektoori muutmist linnulennult, vaid teekonna kõrguse varieerimist. Liiguksin üle vaiba, kõuts mind näeks. Seetõttu olin sunnitud tarvitama vaibaalust teed. Venitasingi oma kämbla pikaks nõnna, et pöial puutus pealage ning osutissõrm jalataldasid. Paari pingutamisega pigistasin oma keha lapikuks ning sellisena suutsingi hõlpsasti põrandakatte alla pugeda.

Aeglustasin käiku, kuna jõudsin voodi lähedusse. Tundsin end kui soe päike, kes peagi oma säravaid kiiri naabri-Kaia soojendamise tarvis välja sirutab. Hüppasin voodiveerele, nihkusin tütriku selja taha seina ligi. Neidis peitis end roosilõhnaliste linade-tekkide vahel, nii et mina tema nägu ei näinud. Viimase vägiteo sooritasin just enne eesmärgi täitmist.

Eluliselt rääkides, vägitegu ise oli parajalt väike – asetasin oma pöidla ja osutissõrme nabale ning venitasin end taas tavasuuruseks. Sellele järgnes aga julgustükk. Sooja suudluse himus napsasin higiste sõrmedega tekiservast, et toda tütriku palgete eest tõmmata. Mis järgnes, oli aga kohutavamast kohutavam – minule vaatas vastu poiss-inime! Taevas tänatud, et ma seda nägu musitama ei tormanud …

Mida, sindrinahk, sina siin teed, mis sa naabri-Kaia asel lesid, hüüdsin mina nagu kiredes. Üleaia-Eedvik vahtis mulle otsa, otsekui oleks ta kummitust näinud, mittemidagi ta minule ei paotanud. Vika, Vika, karjusin nagu ratta peal, kus on Kaia, kus sa tema pistisd?! Teine ei teinud kuulmagi. Ähmi täis, haarasin poisil õlgadest, raputasin eluvaimu taas sisse. Selle peale pilgutas Vika oma silmi kui unest ärganu ja tema põsed lõid õhetama. Ära sõin, poetas Eedvik malbelt vene aktsendiga. Mis tähendab, ära sõid, kisasin mina meeltesegaduses, kogu nahaga pistsid punu alla või – hull inime! Sa saatana silmamuna. Tõsijuttu pajatad mulle või, pärisin juba osake rahunenumalt. Vasta ometi – ja ausalt, ära sina minuga mängi või muidu mekib sulle mu rusikas! ähvardasin takka. Nõnna hakkaski Vika-poiss minule seletama:

„Tulen mina nurga tagant, vaatan, Kaia kalli aken nii hilja veel ikka kumab, muidugi astun mina ju sisse, nu kuidas muidu. Aga uksest … ei mina ei julgenud, vaata. Ronisin hoopis rõdult siia sisse. Nu ja nii ma üles saingi, kripsti nagu karu, kes mett läheb puu otsa jahtima. Näed sa, suurimaks üllatuseks Kaia kallis paistiski heledate linade vahel nagu värske meekärg. Mõtlemata homsele või üldse muule elule väljaspool seda tuba siis mina heitsingi asemele pikali ja asusin magusa mee kallale. Maiustasin, kuni kogu kleepuv siirup otsa oli saanud … Nii nüüd siin ainukesena pikutangi. Oh ära pahanda, naaberi-vennake, oleks ju sina samamoodi teinud!”

Siitmaalt ei kannatanud minu kõrv enam sellist juttu kuulda. Tõusin asemelt püsti, sülitasin kibedalt Vika suunas ning seadsin sammu tagasi õue poole. Koleda kiirusega ronisin mööda väätrada alla ning hingasin sügavalt sisse, seejärel taas välja. Milline jant! Aga mida mina veel tollel õhtul ette ei näinud, oli minu kõikse viimane vägev tegu.

Kiirustades tagasi koju, pidin läbi sammuma naabri-Kaia aiast. Möödusin kuurist, toredate kurkide-tomatitega kasvuhoonest, astusin üle lillepeenrast ja kiviktaimlast. Ebaõnnelisel kombel ei märganud ma oma trajektooril reha. Põmm-piuhti tormas selle puitunud vars minu peakolju suunas –  tabas see riistapuu mulle täpselt nina keskele. Siis mina kukkusin kui puu ja surin. Kuidas aga nõnna kergelt, võite küsida …

Protsess ise toimus niiviisi: kõva oda lõi otse ninajuure pihta nõnna kõvasti, et see minu peaajusse tungis. Sealt sai kahjustada liikumiskeskus, et ma enam sootuks liiku ei suutnud, mispärast langesin kohemaid maale. Suure lõhe tõttu keset nägu tekkis mul elukardetav verejooks, mida peatada ei saanud ei mina ega keegi abistaja – ümbruses inimesi lihtsalt polnud. Siis jooksingi verest tilgatumaks nagu kummuli keeret piimamannerg.

*

Sedasi sai olema minu viimne õhtu elu sees. Mõnele on reha heaks abiliseks põllu- või aiamaal, see on õnnelik inimene. Mulle oli reha aga hoopis surmatooja – riisus mu niisama lihtsalt parematele karjamaadele.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s