Kuidas võimaldab aju tundmine inimeste elu parandada?

19. sajandil kirjutas luuletaja Emily Dickinson ühes oma luuletuses: “Aju on avaram kui taevas.“ Tõepoolest on meie peas asuv aju oma ülesehituselt ja toimeviisidelt peaaegu hoomamatu ning sarnaneb veel avastamata avakosmosega. Meie keha kõige keerulisema ja mitmekülgsema organi olulisust ja tähtsust on ilmselt võimatu ülehinnata. Just aju on see müstiline koht, kust saab alguse terve meie maailm.

Esiteks oleme me kõik võimelised maailma kogema, tunnetama ja seeläbi maailma eksistentsist teadlikud olema tänu oma ajule, mis seob omavahel aistingulised kogemused ja informatsiooni, mille me oma meelte kaudu sellelt maailmalt enda ümber saame. Vaid tänu aju ülikeerukaile integreerimisprotsessidele oleme võimelised lõpuks teadvustama ja aru saama sellest, mida enda ümber näeme, kuuleme, tajume, oleme võimelised kogema maailma ja selle lõputuid võimalusi. Kui inimesel puuduks aju võiks ta küll seista hommikuse kohvitassi ees, kuid tal puuduks arusaam sellest, et on varajane hommikutund, et ta tunneb kohvi lõhna, tajub külma kivipõrandat oma varvaste all ning näeb mummulist tassi laual. Seda kõike ei oleks tema jaoks olemas, kui tal puuduks aju. Ja tegelikult töötab seesama aju ja maailma vaheline suhe ka teistpidi ehk võime öelda, et maailm, sellisena nagu ta meid täna ümbritseb, on loodud meie ajude poolt. Just organismi ajus toimuvad otsustused ja mehhanismid, mis käivitavad meie käitumise, tegevuse, aga kontrollivad ka seda, milline on meie isiksus ja väärtused. Kuna aga suur osa maailmast, kus me oma igapäevast elu elame, on välja kujunenud just arvestades inimeste (ja ka loomade) käitumist, harjumusi, norme ja tegevusi, siis pole raske teha järeldus, et tegelikult on jällegi aju see, kes loob ja vastutab selle eest, milline maailm meid ümbritseb. Oma igapäevastes toimetustes ei pruugi me tihti isegi teadustada, kui palju sellest, mida enda ümber näeme on sündinud tänu meie organismi kroonjuveelile – ajule.

Küünilise prisma läbi võiks siinkohal osatada, et isegi kui on teada, et maailm ja selle kogemine on võimalik vaid tänu funktsioneeriva aju olemasolule, siis mida annab meile see, kui teda uurida, tundma õppida ja püüda tema keerulisi toimimiskoode lahti murda. Võiks ju lihtsalt leppida sellega, et aju käes on võim ja kontroll ning jätta see ülimalt keerukas neuronite ja sünapsite segapundar lahti harutamata rahus oma tähtsaid toiminguid tegema. Kuid ometi on otsatu hulk põhjuseid, miks ikkagi tasuks ajule käed külge lüüa ja püüda kasvõi sammukenegi lähemale jõuda tema toimemehhanismidele. Ja need põhjused ei jää kahtlemata vaid lihtsalt teadusliku paradigma täiustamise raamidesse, vaid puudutavad väga mitmel moel ka kõigi meie igapäevast elu ning aitavad seda paremaks muuta. Aju on maailma kõige kasulikum, müstilisem ja keerulisem masin. Selleks, et ükskõik missugust masinavärki parandada ja arendada on elementaarne, et esmalt tuleb seda tundma õppida. Kõige muu märkimisväärse juures on aju avastamisest võimalik kasu lõigata näiteks meditsiinilise abi ja ravi pakkumisel, oma õppimisprotsessi ja kognitiivsete oskuste arendamisel ning ka oma igapäevase heaolu ja suhete kvaliteedi teadlikul parandamisel.

Aju uurimise meditsiinilisest kasust on tõenäoliselt aimdus igaühel. Kui oskame mõista, mis on valesti haige inimese ajus, siis on meil suurem tõenäosus omandada oskused, et see viga parandada ning aidata ja ravida inimesi, et tagada neile täisväärtuslik elu. Isegi juhtudel, kus täielikku paranemist pole võimalik saavutada, on tänu aju-uuringutele võimaldatud inimese elukvaliteedi olulisel määral parandamine. Esiteks on leitud põhjendus nii mõnelegi varasemalt müstilisena näivale ning palju raskusi ja probleeme tekitanud haigusele.  Üks sellistest haigustest on näiteks epilepsia, mille puhul oleks võimatu põhjendada põdejate väga veidrat käitumist haigushoogude ajal ilma aju piisava uurimiseta. Aju-uuringutest tulenevalt on teada, et haigushooge kutsub esile teatud närviraku ebanormaalne aktiivsus ajukoores, mitte mõni hädaohtlik needus, mida samuti ajaloo vältel on oletatud. Juba 1992. aastal andsid autorid Dodrill ja Matthews ülevaate sellest, mil moel on just neuropsühholoogia panustanud epilepsia kui haiguse uurimisele ja sellest teadlikuks saamisele (Dodrill, Matthews, 1992). Veelgi olulisem on ehk aga see, et nende teadmiste baasilt on arendatud välja ravimid, millega epilepsiahaigete hooge ära hoida ning seeläbi haigusepõdejate igapäevane elu oluliselt paremaks ning õnnelikumaks muuta.

Aju-uuringutele võlgneme me tänu aga ka näiteks tänapäeva meditsiinis väga intensiivses ja tänuväärses kasutuses oleva anesteesiameetodi välja töötamisel. Arvestades suurema osa operatsioonide käiku ei ole see kahtlemata just kogemus, mida enamik inimesi ärkvelolekus sooviksid läbi elada ning mälestus, mida endale talletada. Õnneks on tänapäevaks välja töötatud funktsionaalne ning enamasti ka usaldusväärne anesteesiaseisund, mis tähendab seda, et patsient viiakse teadvusetusse seisundisse operatsiooni ajaks. Kuna taoliseks „teadvuse välja lülitamiseks“ on tarvis suruda alla kesknärvisüsteemi aktiivsust, oleks olnud korraliku anesteesiameetodi välja töötamine võimatu ilma teadmisteta ajust enesest.

Ükskõik, kas ollakse doktorikraadi omandav üliõpilane, 6-kuune imik või mitmekordne vanaisa – kõik inimesed arenevad ja on paratamatult sunnitud oma oskuste ja teadmiste baasi pidevalt täiendama ning regulaarselt uusi asju õppima. Kuna õppimiseks ja teadmiste omandamiseks kasutame otseloomulikult jällegi oma esmaklassilist masinat nimega aju, siis tuleb igaühele meist kasuks teadmine, kuidas võimalikult efektiivselt seda masinavärki õppimisprotsessides rakendada. Õppimises on oluline roll mälul ning tänu aju-uuringutele on selgeks tehtud näiteks kasvõi see, millist rolli mängib õpitu mällu talletamisel magamine ja unestaadiumid. 2009. aastal selgus näiteks uuringute tulemusel, et rottide aju aktiivsuse mustrid teatud unefaaside ajal vastasid neile aktiivsusmustritele, mis esinesid varasema õppimisprotsessi käigus (Peyrache jt, 2009). On tehtud veel hulgaliselt teadustööd ja uurimusi, mille põhjal on ära tõestatud, et tõepoolest tegeleb inimaju ka sel ajal, kui meie oma magusat und magame, sellele unele eelnenud perioodil õpitud teadmistega. Tänu sellele, et oleme saanud teadlikuks aju sellisest käitumisest –mälusisude talletamine une ajal – on võimalik välja arvestada ja järgida plaani, et õpitud materjal meie mällu kõige tõhusamalt ja paremini salvestuks. Rijn’i jt. poolt 2016. aastal korraldatud uuringust saame näiteks kõik väga kasuliku teadmisena kõrva taha panna, et otsustavaks eksamiks õppides salvestub materjal meie mällu märksa paremini, kui õppimise ja eksami vahelisel ajal magame, mitte viimase hingetõmbeni üleval püsime ja materjalihulka lihtsalt pähe tuupida püüame (Rijn, jt., 2016). Lisaks on teaduslike katsete käigus ilmnenud, et unetus raskendab meil info salvestamist, mida tasub õppimise planeerimisel samuti arvesse võtta (Gais, jt., 2006).

Õppimist võib edukamaks muuta ka tänu teadmistele, millised toidud parandavad aju tähelepanu- ja keskendumisvõimet: aju ja toitumise seoseid uurides on selgunud, et sellised toidud on näiteks mustikad (Galli, jt., 2006), pähklid (Carey, jt., 2012) ja E-vitamiinirohked toitained nagu näiteks avokaado ja brokoli (Navarro, jt. 2005). Lisaks on ilmnenud, kuidas liigne magusa söömine ja suhkru tarbimine vähendab aju keskendumisvõimet ning toetudes sellele teadmisele on võimalik parandada oma õpiefektiivsust vähendades magusa söömist enne õppimist (Molteni, jt., 2002).

Õppimine, teadmiste omandamine ja uute seoste loomine muudab sõna otseses mõttes aju füüsilist struktuuri, kuna muutuvad, tugevnevad ja lisanduvad neuroniteühendused. Taolist aju treenimist ja seeläbi neuroniteühenduste muutmist on hakatud nimetama neuroplastilisuseks. Seda teadmist arvesse võttes on võimalik treenida oma mõtlemismehhanisme tugevamaks, kiiremaks ja hõlbustada enda igapäevast otsustuste tegemist, seoste ja nähtuste taipamist ja mõtestamist. Lisaks on selgunud, et nii-öelda treenituma ajuga inimeste puhul esinevad Alzheimeri tõve sümptomid hiljem ning dementsus lükkub nii-öelda edasi (Stern, 2012). Ka on teaduslike uuringute käigus selgunud, et oma aju vormis hoidmine, ajule pidevalt piisava töö andmine, aitab säilitada meie kognitiivsed võimed kvaliteetsed ka kõrgemas eas, kus tavaliselt järk-järgult kognitiivne võimekus ja pädevus vähenema hakkab. Eriti tasub aju treening ära tänapäeva maailmas, kus äärmiselt paljud ülesanded on võimalik lasta enda asemel ära teha masinatel, mistõttu on oht ja ahvatlus kasutada oma aju igapäevaste (ja loomulikult ka keerukamate) ülesannete lahendamisel järjest vähem. Just aga aju kasutamine keeruliste ülesannete sooritamisel, uute tööriistade loomisel ja ühiskonnamudelite arendamisel ning probleemilahenduses on aga taganud evolutsiooni käigus inimese pideva arengu ja täiustumise siiani, kus oleme praegu. Oleks üpris kurb lugu, kui edaspidi ootaks meid ja meie võimekust regress seetõttu, et jätame oma aju passiivse käigu peale ning tema hoomamatut võimekust edasi ei arenda. Seega võib öelda, et aju treenimine ja neuroplastilisuse pidev ära kasutamine on oluline nii ühe inimese elukaare jooksul – nimelt parem hakkama saamine ning ajukvaliteedi säilitamine ka vanemas eas- kui ka inimese kui liigi arenguloos, kus meie ülesandeks peaks olema arendada ja treenida oma ajusid edasi, mitte lasta neil vähehaaval kaotada oma saavutatud võimekust. Ükskõik kas sihiks on õppida ära kontrabassi mängima, professionaalselt maletama või osavalt kuduma – alati on selleks tarvis efektiivne koostöö oma ajuga. Isegi aju ennast saame tundma õppida vaid kasutades efektiivselt oma aju.

Aju uurimisest kasu lõikamine ei jää aga vaid konkreetsete ajus toimuvate füsiokeemiliste muutuste arvestamisele ja nendega manipuleerimisele meditsiinis ja õppeprotsessis. Filosoofia isa Sokrates arvas, et selleks, et maailma ja elu tundma õppida, peaks alustama iseenda tundma õppimisest. Tema arvates ei saa me esitada küsimusi maailma ja asjade päritolu ja funktsiooni kohta, kui me esmalt ei tee endale selgeks iseenda olemust. Tänapäevaks on selgunud, et suurem osa sedasama „iseennast“ juhtivaid mustreid, käsklusi ja manipulatsioone toimub jällegi meie ajus. Aju- ja teadvuseuurijad on nimetanud sellesama küsimuse, mil moel tekib aju füsiokeemilistest protsessidest subjektiivne ja ainukordne teadvus ja inimene oma tunnete ning mõtetega, teadvuse suureks probleemiks. Praeguseni pole teadlastel õnnestunud seda pilti veel täielikult kokku panna, küll aga jõutakse pidevalt uute avastusteni, mil moel aju kontrollib meie soove ja tahtmisi, meie teadvust. Näiteks on võimalik kiirusagara teatud piirkonna stimuleerimisel teatud määral kontrollida inimese tahet – inimesel tekib tahe sooritada mingi teatud liigutus (Desmurgent, jt., 2009). Aju järjepideval uurimisel ilmneb järjest enam taolisi seoseid ja võimalusi manipuleerida inimese tahtmiste, soovide ja käitumisega ehk üleüldse sellega, kes me oleme. Inimese ajus on tuhandete kilomeetrite viisi veresooni ning tänu aju uurimisele on selgunud, et iga väikseimgi kahjustus selles rägastikus omab tähendust ja mängib rolli inimese olemuse terviklikkuse juures. Mida rohkem uurida neid veresooni, neuroneid ja nende ühendusi ajus, seda enam ollakse võimelised määratlema, milline konkreetne kahjustus viib millise konkreetse probleemi või ilminguni, mis inimese käitumist ja elu mõjutab. Selle kõige põhjal ongi ehk aju see, kes me oleme ja kui me tahame ennast ja oma elu parandada, peame taas pöörduma aju kui iseenda uurimise juurde.

Aju on küll imepärane masin ja tema kohta käib lõputult positiivseid omadussõnu, kuid ka tema ei ole oma töös alati täpne ja veatu. Eriti mis puudutab meid kokkupuutes keskkonnaga – kuidas me hindame iseennast ja teisi enda ümber. Olles piisaval määral uurinud aju toimimist, on ilmnenud tema üsna nupukas toimimine ennustamaks tulevikku: aju töötab nimelt kui ennustusmasin, mis vastavalt varasemale kogemusele annab hinnanguid situatsioonidele, kuhu me satume. Enamasti on see väga kasulik omadus ning hõlbustab ja kiirendab meie käitumist paljudes situatsioonides. Kuid sellega kaasnevad ka omad ohud: stereotüüpide tekkimine, impulsiivtegutsemine ning situatsioonide analüüsimata jätmine tulenevalt näiteks meie emotsionaalsest seisundist (Coricelli, jt., 2007). Kui aga teadustada endale sellise automaatse „ennustuse“ tegemise ning järgimise ohtu, oleme ehk võimelised ennetama nii mõnegi põhjendamatu kriitilise hoiaku tulenevalt stereotüübist, impulsiivse tegevuse, mis võib meid hoopis valele teele viia ning suuname teadlikult end koostöös oma ajuga pragmaatiliselt analüüsima ning kaalutletult otsustama.

Ka on aju vägagi mõjutatud meie kehas toimuvast. Ta küll kontrollib kogu meie keha, kuid seda, kuidas meie aju ja seeläbi meie ise end tunneme, sõltub sellest mis seisus meie keha on – kas ta on saanud piisavalt und ja puhkust, piisavas koguses sobilikke toitaineid ning milline on näiteks hormonaalne tase. Kui me tuletame endale teinekord ärritatud meeleolus meelde, et ehk on meie meelepaha põhjustatud mitte lähedasest isikust kõrvalistmel, vaid ehk vajab meie aju lihtsalt veresuhkru taseme tõusu, suudame loodetavasti asjakohasemalt käituda, hoolitseda oma kehalise seisundi eest ning ennetada põhjendamatut tujutsemist lähedastega.

Ajuteadus pole raketiteadus. Ajuteadus on midagi veel enamat. Kui jälgida galaktikate süsteeme ning kõrvutada neid suurendatud piltidega inimese ajus paiknevate neuraalvõrgustike süsteemidega, võib avastada lausa jahmatava sarnasuse. Inimene on siiani olnud võimeline vaid üsna väikest jupikest avakosmosest tundma õppima, kuid samamoodi on avastamata veel ka suur hulk meie ajukosmosest. Kuid arvestades seda, kuivõrd suurt kontrolli omab meie mõtlemisorgan terve maailma ja eelkõige meie endi eludes, ei tasu küsimärgi alla seada selle uurimistöö olulisust. Mis peamine, on leppida sellega, et meie aju näibki olevat meie ise. Ja seega on oluline õppida tundma ja hoolitsema oma aju eest, et aju hoolitseks meie eest.

Kasutatud allikad:

Carey A. N., Poulose S. M., Shukitt-Hale B. (2012). The beneficial effects of tree nuts on the aging brain. Nutrition and Aging vol. 1, no. 1, pp. 55-67, 2012

http://content.iospress.com/download/nutrition-and-aging/nua007?id=nutrition-and-aging%2Fnua007

Coricelli G., Dolan R.J., Sirigu A. (2007). Brain, emotikon and decision making: the paradigmatic example of regret. Trends in Cognitive Sciences vol. 11 no. 6, 2007, pp. 258-265.

http://ac.els-cdn.com.ezproxy.utlib.ut.ee/S1364661307000861/1-s2.0-S1364661307000861-main.pdf?_tid=5d839810-d7f7-11e6-938e-00000aacb362&acdnat=1484136990_330ac0d57d09138f28b760c2b5f0d29a

Desmurgent M, Reilly K.T., Richard N., Szathmari A., Mottolese C., Sirigu A. (2009). Movement intention arter parietal cortex stimulation in humans. Science 2009 May 8;324(5928).

Dodrill C. B., Matthews C. G. (1992). The role of neuropsychology in the assessment and treatment of persons with epilepsy. American Psychologist vol 47(9), 1992, pp 1139-1142

http://web.b.ebscohost.com.ezproxy.utlib.ut.ee/ehost/detail/detail?vid=2&sid=e6a8e2e8-baa3-4eef-8963-3bffc23d7ce6%40sessionmgr120&hid=107&bdata=JnNpdGU9ZWhvc3QtbGl2ZQ%3d%3d#db=pdh&AN=1993-10352-001

Gais S., Lucas B., Born J. (2006). Sleep arter learning aids memory recall. Learning & Memory, vol 13(3), 2006, pp. 259-262.

http://learnmem.cshlp.org/content/13/3/259.full.pdf+html

Galli R.L, Bielinski D.F., Szprengiel A., Shukitt-Hale B., Joseph J.A. (2006). Blueberry supplemented diet reverses age-related decline in hippocampal HSP70 neurprotection. Neurobiology of Aging, vol 27(2), 2006, pp. 344-350.

http://www.sciencedirect.com.ezproxy.utlib.ut.ee/science/article/pii/S019745800500093X

Molteni R., Barnard R.J., Ying Z., Roberts C.K., Gomez-Pinilla F. (2002) A high-fat, refined sugar diet redudes hippocampal brain-derived neurotrophic factor, neuronal plasticity and learning. Neuroscience, vol. 112(4), 2002, pp. 803-814.

http://ac.els-cdn.com.ezproxy.utlib.ut.ee/S0306452202001239/1-s2.0-S0306452202001239-main.pdf?_tid=a053c8be-d684-11e6-b628-00000aab0f26&acdnat=1483977759_e1067e1af543deddfff6b55f0c39e418

Navarro A., Gomez C., Sanchez-Pino M.J., Gonzalez H., Bandez M.J., Boveris A.D., Boveris A. (2005). Vitamiin E at high doses improves survival, neurological performance and brain mitochondrial function in aging male mice. American Journal of Psysiology – Regulatory, Integrative and Comparative Psychology, vol. 289, no. 5, 2005.

http://ajpregu.physiology.org/content/289/5/R1392.long

Peyrache A., Khamassi M., Benchenane K., Wiener S.I., Battaglia F.P. (2009). Replay of rule-learning related neural patterns in the prefrontal cortrex during sleep. Nature Neoscience, 12, 919-926.

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/19483687

Rijn E., Lucignoli C., Izura C., Blagrove M. T. (2016). Sleep-dependent memory consolidation is related to perceived value of learned material. Journal of Sleep Research, Sep 16, 2016.

http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1111/jsr.12457/full

Stern Y. (2012). Cognitive reserve in ageing and Alzheimer’s disease. The Lancet Neurology, Volume 11, No. 11, 1006-1012, November 2012. http://www.thelancet.com/journals/laneur/article/PIIS1474-4422(12)70191-6/abstract (viimati vaadatud 10. jaanuar 2017)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s