Parameetriline analüüs lavastusest “Armastus kolme apelsini vastu”

“Armastus kolme apelsini vastu” on 1761. aastal Carlo Gozzi kirjutatud näidend, mille Elmo Nüganen 1991. aastal Ugala teatris lavale tõi. Kuigi 1991. aastal tuli Eestis välja 83 uuslavastust, siis ilmselt kõige tuntum või vähemalt üks tuntumaid nendest on Nüganeni lavastatud “Armastus kolme apelsini vastu”. Suurustamata võiks pidada seda isegi üheks taasiseseisvunud Eesti (kuigi lavastuse esietendus toimus veel Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis) tuntuimaks lavateoseks, mille kultus elab veel tänapäevalgi, olenemata sellest, et viimane etendus mängiti 23 aastat tagasi.

Viiteid, et tegu on kultuslavastusega, võib leida ohtralt ja igalt poolt. Näiteks nimetab Jaak Allik oma vastses raamatus “Kihnu Jõnnist Savisaareni” seda lavastust “põlvkonna kunstiliseks ja poliitiliseks manifestiks” ning Ugala “kõigi aegade kõige menukamaks” ja “kõige legendaarsemaks” lavastuseks. Anu Välba nimetab samuti saates “Hommik Anuga” intervjueerides Elmo Nüganeni antud lavastust “kultuslavastuseks”. Ka Nüganeni kodupiirkonna, Virumaa,  entsüklopeediast võib leida tema nime alt kirje, et Nüganeni “kuulsus kasvas Viljandi teatris “Armastus kolme apelsini” etendusega, millest kujunes omamoodi kultuurifenomen…”. Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaasist võib leida 7 käibeleläinud väljendit, mis on pärit antud lavastusest (näiteks “Kas vihjad mu alalõuale või?” ning “Ööd on siin mustad.”). Ka 2015. aastal Ugala teatri remontimineku puhul esinenud ansamblit “Ennupojad” (Elmo Nüganen, Allan Noormets, Andres Noormet, Üllo Kaur) esitletakse kui kooslust, kes on pärit “legendaarsest” ja “kunagisest menulavastusest” “Armastus kolme apelsini vastu”.

Kuid miks sai just sellest 1991. aastal esietendunud lavastusest nii tuntud ja tunnustatud, siiani meenutatav kultuurinähtus? Et seda paremini mõista, lähenen järgnevatl antud lavastusele läbi kahe erineva parameetri. Esimesena võtan vaatluse alla kunstilise terviku: milliseid vahendeid on kasutatud lavalise pildi loomisel, kuidas mängivad näitlejad ning milline vorm on loodud sõnumi või loo edastamiseks. Teiseks vaatlen lavastuse kokkulangevust ühiskondliku olukorraga, kuidas tollel hetkel valitsev situatsioon mõjutas lavastuse vastuvõtmist ning kultuslavastuseks kujunemist.

Kuna lavastust ennast minul paraku võimalus näha ei olnud, siis lähtun nii Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis olevast materjalist kui ka Youtube’i keskkonda üles laetud videoklippidest. Lisaks lähtun erinevatest materjalidest, muljetest, mõtetest, arvustustes ja kirjutistest, mis keskenduvad antud lavastusele.

Nagu eelnevalt juba öeldud, põhineb Nüganeni lavastus 1761. aastal kirjutatud Carlo Gozzi näidendil “Armastus kolme apelsini vastu”. Idee sellise näidendi kirjutamiseks tekkis Gozzil vastuseisu tõttu Carlo Coldoniga, kelle komöödiad olid samuti Itaalias edukad ning kes uskus, et commedia dell’arte on vananenud ning tagurlik mängimislaad. Gozzi otsustaski vastukaaluks kirjutada midagi, millel puuduks otsene mõte ning mis osutuks samuti populaarseks, tõestamaks, et commedia dell’arte ei ole veel surnud ning populaarsust võib saavutada ükskõik kui jabur lavateos. Näidendi aluseks sai Giambattista Basile 1620. – 1630. aasta kogumikust “Lugude lugu” pärit muinasjutt “Arm”, mida Gozzi pidas piisavalt lapsikuks. Paraku aga orginaalset näidendit säilinud ei ole, alles on jäänud vaid Gozzi enda kirjutatud teose kokkuvõte, kuid teadaolevalt ei olnudki orginaalses näidendis kirjas kogu teksti, vaid ainult väike osa pilamaks Gozzi konkurente. Rõhk, nagu commedia dell’arte stiilis üldiselt, oli kohapealsel improvisatsioonil.

Vaadates Nüganeni lavastust, võib selgelt märgata, et kas tahtlikult või tahtmatult on järgitud Gozzi enda algset lavastusplaani. Ka Ugala lavastus ei köida oma looga, printsiga, kes leiab kolme apelsini seest endale lõpuks abikaasa. Pigem jääbki terve kolm tundi kestev lavastus terviklikult küllaltki segaseks ning jätab mitmete tegelaste rolliliinid lahtiseks (näiteks ei kirjeldata mis saab Padasoldatist ja tema õelast kaasast). Gozzi idee oligi jätta kogu muinasjutt vaid taustal toimuvaks tegevuseks, teise maailma õrnaks kujutluseks, mille abil parodeerida ning näitlikustada reaalses maailmas toimuvat. Sama võtet on kasutanud ka Nügenen, kes samuti kasutab Gozzi näidendit vaid taustsüsteemina, mis peaks olema piisavalt nõrk ja hajevil, et mitte tähelepanu täielikult endale tõmmata, samas piisavalt tugev, et hoida tervikut koos.

Kunstilises tervikus on väga oluline osa peale Gozzi näidendi mõttele truuks jäämise ka sama mängulaadi, commedia dell’arte stiili kasutamine.

Commedia dell’arte on oma olemuselt rahvakomöödia vorm, mis pärineb 16. sajandi  alguse Itaaliast. Oluline on näitlejate mängulaadi grotesksus, ülemängimine. Ka Venemaa helilooja Sergei Prokofjev, kes samast Gozzi tekstist 20. sajandi alguses ooperi kirjutas, kiidab nii Gozzi teksti kui ka commedia dell’arte mängustilli just selle teatraalsuse tõttu.

Nagu eelnevalt juba mainitud, on selle stiili puhul väga suur rõhk kohapealsel improvisatsioonil ja lavastuses“Armastus kolme apelsini vastu” oli seda ohtralt. Kuigi praegu on internetis kättesaadav vaid üks versioon lavastusest, võib erinevatest arvustustest ning meenutustes lugeda, et lavastus tõesti muutus peaaegu täielikult igal korral. Lavastaja Kaarin Raid on kirjutanud, et käis lavastust vaatamas nii palju, kui vähegi sai, sest ükski etendus polnud sarnane eelmisega.

Improvisatsioon üldiselt oli tollel ajal Eesti teatris küllaltki harv nähtus. Rednar Annus kirjutab , et  kuigi improviseeriti palju proovisaalides, siis lavale jõudis selline asi harva. Ka raamatus “Ugala aja lugu” räägitakse lava kõrval seisvatest lavameestest, kes imestavad, kuidas on võimalik lavakujundust paika panna, ilma et tekst paigas oleks, mis ilmselt tänapäeval postdramaatilise teatri pealetulekuga enam nii uudne polegi.

Lavastuse terviklikkusele mõjus aga improvisatsioon väga positiivselt. See hoidis tegijaid ühelt poolt pidevalt ärevil ning valmisolekus, samas, nagu Andres Noormets on öelnud, siis vabastas see mingist koormast, andis võimaluse bändi teha ja lõbutseda, samas selle eest raha saades.

Jaanus Rohumaa, kes mitmeid “Armastus kolme apelsini vastu” etendusi Ugala rõdult jälgis, on tõdenud, et nähes Nüganeni laval rõõmuga mängimas, vabastas see teda teatri raskusest ja tõsidusest.

Improvisatsiooni tõttu oli justkui lavastuslikku tervikusse sisse kirjutatud ka publik ise, kes uutele ideedele ning naljadele reageeriks ning edasiminekuks inspiratsiooni annaks. Jaak Allik, kes lavastuse väljatulemise ajal taas Ugala peanäitejuhi ametile asus, on meenutanud, kuidas koos endise peanäitejuhi Kalju Kommisaaroviga peaproovis, mis toimus ilma publikuta, arutati, kuidas saab üks lavastus nii igav, veniv ja pingutatud välja näha.

Lavakujunduse poole pealt on lavastus värviküllane, samas ka minimalistlik, sest mitmedki stseenid toimuvad vaid musta tagakardina taustal. See võimaldab taaskord esile tõusta näitlejatel ning karakteritel (ka nende värvilisel ja eriilmelisel välimusel), ilma et suured taustadekoratsioonid neid varjaksid.

Commedia dell’arte iga etenduse juurde käisid ka väiksed humoorikad etteasted, lazzi’d, millel ei olnud tavaliselt mitte mingisugust seost loo enesega. Ka Nüganeni lavastuse võib väga selgelt märgata hetki, millel otseselt ei ole seost looga, kuid mis annavad publikule võimaluse pealoost eemale astuda ning lihtsalt naerda. Siiski on need hetki muutetud orginaalstiiliga võrreldes, kus tavaliselt esitati akrobaatilisi trikke, žonglööriti või esitati pantomiimi. Ugala lavastuses on keskmes pigem rääkimine, näiteks astub Pantalone ühel hetkel saali ning asub publikuga kontakti või küsib võimas võlur Celio teises vaatuses (mis üleüldse on vaid 10 minutit pikk) publikult, palju teatripilet maksis. Samuti on listaud lavastusse muusikalised vahepalad, mida on üsna ohtralt. Kuigi tegu ei ole commedia dell’arte stiilile väga omase vahepalaga, on siiski tegu teatava kõrvalpõikega, et publikut põnevil hoida ning lavastus intensiivsena säilitada.

Commedia dell’arte stiili väljendab ka pidev suhtlus vaatajatega. Mitmelgi korral rikutakse neljas sein ehk teatriillusioon ning astutakse otsesesse kontakti vaatajatega. Üldiseltki võib märgata, et näitlejad mängivad keha ning näoga publikusse, teadvustades selle olemasolu ning arvestades sellega, et neid pealt vaadatakse. Näitlejad mängisid täie tõsidusega, mida on välja toonud ka teatrikriitik Pille-Riim Purje, kelle meelest just esitluse tõsidus ning sisu jaburus kogu komöödia ellu ärataski.

Et tegu ei ole päris õige commedia dell’arte stiilis lavastusega, näitab aga maskide puudumine, mis selle teatrižanri juures vägagi oluline osa on. Samuti ei peeta täielikult kinni karakteritest, mis selle teatrivormi puhul on samuti küllaltki kindlalt välja kujunenud. Näiteks Pantalonel, kes küll on ka Nüganeni lavastuses kujutatud vana, rahaahne lesena, ei kanna talle omast punast kostüümi, pistoda ning rahakukkur on asendatud portfelliga ning tema naiste- ja rahaihalus on asendatud kuulsusihalusega.

Ka üldine kontekst on erinev. Commedia dell’arte oli vabas õhus etendatav teatrivorm, mis leidis tavaliselt aset kas mõnel turul, tänaval või karnevalil. Et inimeste tähelepanu köita, pidid näitlejad sooritama rohkem ning uhkemaid akrobaatilisi trikke ja samas panema vähem rõhku keelelisele väljendusele, et mitte tekitada keelebarjääri. Ugala lavastuses seda probleemi ei ole (sest inimesed on tulnud teatrisse teadlikult just seda lavastust vaatama) ja seega on kogu lavastus ja naljad tekstikesksemad.

Samas on see kõik ka mõistetav, sest lavastuse eesmärk ei ole olnud commedia dell’arte stiili taaselustamine selle orginaalsel kujul, vaid ainult laenata stiili põhilisi mänguvõtteid, lisades ka muid kunstilisi elemente (näiteks laulunumbrid) ning põimida see kõik sobivaks vormiks.

Ka näitleja Tõnu Oja on oma arvustuses nentinud, et lavastuse väärtus ei ole mitte sõnumis, vaid vormis, kuidas see sõnum on esitatud. Seda aga Oja ei mõista, sest teab küll improvisatsiooni ja commedia dell’arte stiili omadusi, kuid midagi tundub talle lavastuses veelgi olevat.

Peale Gozzi näidendi ja commedia dell’arte stiili on lavastuse tervikulist ülesehitust suunanud ka Kaarin Raid, kes lavastajale, Elmo Nüganenile, tutvustas Moskvas Vahtangovi teatris nähtud ühete teisest Gozzi lavastusest, milles samuti kasutati väga vähe paikapandud teksti ning kus suhtlus publikuga oli julge ja otsene.

Kuid kõik eelnev on vaid kunstilise terviku kirjeldus, vorm, millesse kogu lavastus valati. Kuigi nagu juba võis täheldada, oli see vorm tolleaegses taasiseseisvunud Eestis vägagi uudne, lisandus kogu lavastusele ka teine, ehk isegi kõige tähtsam osa – ühiskondlik satiir. Lavastus oli täis viiteid nii poliitilisele olukorrale kui ka uuele ühiskondlikule sitatsioonile, näiteks täiesti uute kapitalistlike toodete Marsi ja Snicersi turuletulekule, mis tänapäeva kontekstis enam elevust ei tekitaks.

Lavastuse mängukavas olemise ajal, aastatel 1991-1994, toimusid ühiskonnas muutused väga suure kiirusega ning püüd olla päevakajaline tundus teatrile võimatu, sest juba paar nädalat pärast lavastuse väljatulekut võis poliitiline või sotsiaalne maailma täielikult muutunud olla ning keskmes olid juba uued probleemid. Rubla väärtuse langus ja üleminek uuele majandussüsteemile tekitasid palju segadust ning ka inimeste finantsiline seisukord halvenes.

Tagantjärele vaadates tundub, et peaaegu ainuke võimalus ühel lavastusel päevakajaliseks jääda oli kasutada võimalikult palju improvisatsiooni, võimalust muuta kogu lavastust vastavalt ühiskonnas toimuvale.

Ühiskonnas ja poliitikas toimuva pilkamine oli ka Gozzi näidendi mõte. Ka commedia dell’arte on suuresti mõeldud selleks, et turuplatsidel ning laatadel läbi lihtsate (kohati ka mõttetute) lugude ülikuid ning ühiskonda pilgata.

Naljategemine muutuste üle, mis ühiskonnas tollel ajal toimusid, näiteks saabuvate Mehhiko seriaalide või Edda Pauksoni astroloogiliste raamatute üle, mõjus publikule vabastavalt ning andis võimaluse korraks kõige toimuva üle lihtsalt naerda. Suur publikumenu tulenes osalt ka  sellest, et tänu improvisatsioonile muudeti pidevalt lavastust ning inimesed käisid lavastus mitmeid kordi vaatamas just seetõttu, et naljad pidevalt muutusid. Seda on tõdenud nii Kaarin Raid oma mälestustes kui ka Helle Leppik raamatus “Ugala aja lugu”.

Üks legendaarsemaid lugusid lavastuse ning poliitika kokkupõrkest pärineb augustiputši ajast, kui lavastust Tallinnas mängiti ning juhuslikult täpselt sellel ajal, kui tankid Eestist lahkuma hakkasid. Siit pärineb taas üheks kultuslauseks saanud Pantalone repliik, kirjeldamaks toimuvat: “Putšistid lahkuvad lendavatel luudadel…”.

Tänapäevases teatripildis võib leida osalt küllaltki sarnaseid aktsioone ning lavastusi välja toova teatri NO99. Siiski ei võta NO99 enamasti ühiskonna ning valitseva poliitilise mentaliteedi pilkamiseks kasutusse mingisugust muinasjuttu või näidendit. Elmo Nüganen on aga intervjuus Anu Välbale öelnud, et “Armastus kolme apelsini vastu” lähtus selles mõttes ikkagi klassikalisemast vaatepunktist, otsustades läbi teise loo jutustamise pilgata selles, reaalses maailmas toimuvat. Selline lähtekoht võib tuleneda ka Eesti teatritraditsioonist, kus näidend ja lugu kõige aluseks olema peavad. Von Krahli teater, mis loopõhist teatritegemist selgelt eirama hakkas ning hiljem Eesti postmodernistliku teatri sünnipaigaks sai, asutati alles aasta pärast “Armastus kolme apelsini vastu” esietendust.

Vaadates mõlema parameetri analüüsi, võib täheldada, et mõlemad on omavahel põimunud ning küllaltki keeruline on ühte eristada teisest. Analüüsides teksti vaid ühest parameetrist, annab selgelt vaid ühe vastuse või nägemuse valitud teosele. Tahtes vastust saada küsimusele, miks “Armastus kolme apelsini vastu” kultuslavastuseks küündis, ei piisa kindlasti ka vaid kahest parameetrist, kuid tundub, et läbi nende kahe põhilisema vaatenurga on võimalik siiski päris hästi mõista, millise lavastusega tegu oli.

Üheltpoolt mõjutas lavastuse menu kindlasti kunstiline tervik. Margot Visnap on välja toonud, et “Armastus kolme apelsini vastu” oli kui “värskendav puhang keset eesti teatri närtsinud kõnnumaad”. Improvisatsioon mõjus. Samas aga oli ka väga oluline, millest see improvisatsiooni lähtus. Võimalus iga päev läbi improvisatsiooni lavastust muuta vastavalt ühiskonnas toimuvale, lõi pinnase, et “Armastus kolme apelsini vastu” suudaks olla päevakajaline igal etendusel, ajal, mil Eesti riik läbis ühte kõige muutusterohkemat aega oma ajaloos.

Kasutatud kirjandus

  1. Elmo Nüganen: tegelikult oli Ugala teater minu esimene armastus. Õhtuleht 18.05. Kättesaadav: http://www.ohtuleht.ee/677908/elmo-nuganen-tegelikult-oli-ugala-teater-minu-esimene-armastus, 23.01.2017

Baran, Anneli; Hussar, Anne; Õim, Asta; Õim, Katre 2004. Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaas. Eesti Kirjandusmuuseumi Folkloristika Osakond. Kättesaadav: http://www.folklore.ee/justkui/andmebaas.php, 23.01.2017

Ruusmaa, Arthur 2002. Entsüklopeedia: Elmo Nüganen. IN: Blankin, Avo s.a. Virumaa Entsüklopeedia. Kättesaadav: http://www.virumaa.ee/2002/02/entsuklopeedia-elmo-nuganen/, 23.01.2017

Allik, Jaak 2016. KIHNU JÕNNIST SAVISAARENI. Tallinn: Jaak Allik.

 

Nüganen, E. (15.02.2015). Hommik Anuga. A. Välba. [Videolindistus]. Tallinn. Kättesaadav: http://arhiiv.err.ee/guid/20150214001737701000300112290E2BA238B440000002056B00000D0F035264, 22.01.2017

Leppik, Helle 2006. UGALA AJA LUGU. Viljandi: Viljandi Draamateater Ugala.

 

Neimar, Reet 2007. Sajandi sada sõnalavastust. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Viru, Liina 2010. Armastus kolme apelsini vastu: Sergei Prokofjevi neljavaatuseline ooper proloogiga. Tallinn: Rahvusooper Estonia.

Bellinger, Martha Fletcher 1927. The commedia dell’arte. In: Bellinger, Martha Fletcher A Short History of the Drama. New York: Holt and Company. Kättesaadav: http://www.theatrehistory.com/italian/commedia_dell_arte_001.html, 24.01.2017

Meagher, Jennifer 2007. Commedia dell’arte. The Metropolitan Museum of Art. Kättesaadav: http://www.metmuseum.org/toah/hd/comm/hd_comm.htm, 24.01.2017

The Commedia dell’Arte Homepage. Kättesaadav: http://shane-arts.com/commedia-history.htm, 24.01.2017

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. Lavastuste andmebaas. Kättesaadav: http://www.lavakas.ee/tmm/?valik=lavabaas&s_nimi=1991, 22.01.2017

Videod

Vello, Reili 1995. Igihaljaid hetki etendusest “Armastus kolme apelsini vastu. [Videolindistus]. Kättesaadav: https://arhiiv.err.ee/vaata/igihaljaid-hetki-etendusest-armastus-kolme-apelsini-vastu

Armastus kolme apelsini vastu 1. osa. Kättesaadav: https://www.youtube.com/watch?v=NH_lhI0WFA8

Armastus kolme apelsini vastu 2. osa. Kättesaadav: https://www.youtube.com/watch?v=DGVkOU4b-zQ